šiiidid (<ar ši'a '(Ali) pooldamine'), islami vähemususkkonna liikmed. Islami kogudus lõhenes sunniitideks ja šiiitideks kohe pärast Muḩammadi surma, kui enamik oli valinud koguduse juhiks (imaamiks) ja kaliifiks Abū Bakri. Vähemik arvas, et ilmalik ja vaimulik võim on lahutamatud ning peavad rajanema dünastilisel põhimõttel. Šiiitide usuõpetuse järgi säilib ilmutuse saamise ja sellel põhinev usuõpetuse tõlgendamise võime Muḩammadi perekonnast otseliinis põlvnevatel isikutel (imaamidel), kaliif ja koguduse juht peavad pärinema prohveti perekonnast. Et Muḩammadil poegi polnud, läks võim tema tütre Fatima (umbes 605–633) ja Ali poegadele Hasanile (surnud 662) ja Husain ibn Alile. Umaijaadid lõid nende pooldajaid hävitavalt 680 Karbalā’ lahingus ning pärast seda jäid šiiidid tõrjutud vähemikuks. Poliitilise võimu taotlemisest pole nad aga kunagi loobunud ja on mitu korda algatanud sunniitidevastaseid ülestõuse (näiteks Abu Muslim, assassiinid). Valitsevaks uskkonnaks on šiiidid (zaidiidid) Jeemenis ja alates Safaviidide ajast Iraanis. Sunniitliku enamusega maadel šiiidid end enamasti väliselt esile ei tõsta, rakendades peidus olemise (katmān) põhimõtet.

Usuõpetuse aluseks on Koraan ja sunniitide omast veidi erinev Sunna, šiiidid on loonud sunniitide omast suuresti erineva usuõpetuse ja šariaadi tõlgenduse. Nende usuõpetuse lähtealuseks on käsitus, et imaam on Jumala sõna ehk logos'e kehastus; pärast 12. imaami surma (9. sajandil) tekkis kujutlus peitunud imaamist ja tema taastulekust (mahdi), usuti, et ära olles juhib ta müstilise inspiratsiooni varal autoriteetsemaid usuõpetlasi (mudžtahiid). Usuõpetuslike ja dünastiliste lahkhelide tõttu on šiiidid jagunenud mõõdukateks, kelle hulka kuuluvad zaidiidid, imamiidid ehk 12. imaami šiiidid ja nendest tekkinud usulahud, nagu šaihiidid (18. sajand), babiidid ja baha'i järgijad (behaism), ning äärmuslikeks, kelle õpetus ja tavad on suuremal või vähemal määral hälbinud enamiku islamiusuliste omadest (ismailiidid, sh karmaadid, Fatimiidid, druusid ja nizariidid; kaisaniidid (7. sajand), hurramiidid, hurufiidid (*hurufism), ahli hakk (ka Ali-ilahi 15. sajand) ja alaviidid). Tänapäeval moodustavad šiiitide enamiku imamiidid (imamism on Iraani riigiusund). Iraani järel on neid enim Iraagis, kus asuvad nende suurimad usukeskused Karbalā’ ja An-Najaf. Peale tavaliste islami usupühade tähistavad šiiidid iseäranis Husain ibn Ali hukkumise mälestuspäeva (10. muharramil).

Kirjandus

• ан-Наубахти. Шиитские секты. Пер. с араб. М., 1973

EE 9, 1996