ajalooline geograafia, ajaloo ja geograafia piiriteadus, uurib maade ja piirkondade teatud ajajärkude loodus-, ühiskonna-, poliitilist ja rahvastikugeograafiat. Ajalooline geograafia aitab lahendada nii ajaloo kui ka geograafia ülesandeid, selgitab geograafilise keskkonna osatähtsust eri maade ja rahvaste ajaloos. Ta kasutab ühiseid allikaid ajalooga, aga ka arheoloogia, toponüümika, lingvistika jt teaduste andmeid.

Ajalooline geograafia tekkis 16. sajandil ajaloo abiteadusena. 18. sajandil kasvas allikate hulk ja mitmekesisus märgatavalt (topo- ja kartograafilised teosed, reisikirjeldused jne). Eesti ala ajaloolise geograafia tähtsamaiks allikaiks on peale kroonikate ja reisikirjelduste arhiivide topo- ning kartograafilised jt dokumentaalsed materjalid alates 17. sajandi II poolest. 

ENE 1, 1985; VE, 2006