driftihüpofees (< ingl drift 'triivima; kuh­juma'), 19. sajandi keskpaigani geoloogias valit­senud seisukoht, mis eitas ulatuslikke mandrijäätumisi. Driftihüpoteesi kohaselt on praegu liustikusetteiks peetavate moreenide jämedad koostis­osad (rahnud) kandunud kohale triivivate jää­mägedega, peened osad peamiselt tugevate põhjahoovustega.

Hüpotees põhines Piibli ülemaa­ilmse veeuputuse ja neptunismidogmal (neptunism).

EE 2, 1987; muudetud 2012