1917. aasta alguseks oli Vene impeerium jõudnud sõjalise ja majandusliku kokkuvarisemise äärele. Veebruari lõpul puhkes teine demokraatlik revolutsioon ning see kukutas Romanovite dünastia. Monarhistlikust Venemaast sai vabariik, kus oli kaksikvõim – Ajutine Valitsus ja nõukogud.

Venemaa ajutine valitsus ja nõukogud

Demonstratsioon Tallinnas 18. VI 1917

Eesti Vabariiklaste Liidu korraldatud manifestatsioon Petrogradis

1. märtsil algas Tallinna vabrikutes üldstreik, 2. märtsil kukutasid töölised ja sõjaväelased Tallinnas keisrivõimu, rahvas rüüstas kohtu- ja politseiasutusi ning lõbumaju ja vabastas vangid, korrakaitseks moodustati rahvamiilits, põrandaalused poliitlised ühendused hakkasid tegutsema avalikult. 3. märtsil valiti Tallinnas ja seejärel mujal tööliste ja soldatite saadikute nõukogud, kus esialgu olid ülekaalus esseerid, mõnel pool ka menševikud. Tallinna nõukogusse saatsid oma esindajad ka linnavolikogu ja Eesti seltsid; venelaste ja eestlaste vahekord oli nõukogus 6:4. Eestis moodustatud nõukogud tuginesid Vene sõjaväele ning Tallinna ja Narva suurkäitiste paljurahvuselisele tööliskonnale. Kohalik riigiaparaat ja omavalitsused läksid eestlaste kätte: 5. märtsil nimetas Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangu komissariks Tallinna linnapea Jaan Poska, kes määras eestlaste seast ametisse maakondade komissarid ja miilitsaülemad. Liivimaa kubermangu komissariks nimetati lätlane Andrejs Krastkalns. Ajutine Valitsus kaotas mõned kõige silmatorkavamad usulisrahvuslikud kitsendused, ent ei tahtnud rahuldada eestlaste autonoomianõudeid.

Poliitilise vabaduse oludes tekkis Eestis 1917 suur hulk poliitilisi ühendusi – parteisid, komiteesid ja liite. 9. märtsil asutati Tallinna Eesti Liit. Eesti Rahvameelse Eduerakonna põhjal loodi liberaalne Eesti Demokraatlik Erakond (EDE, liider Jaan Tõnisson). Talunike huvide kaitseks moodustati Eesti Maarahva Liit (EMRL, Jaan Hünerson, August Jürman (Jürima), Julius Grünberg) ja Eestimaa Talurahva Liit (ETRL, Tõnis Jürine, Ado Birk). Radikaalsotsialistid asutasid Eesti Tööerakonna (ETE, Jüri Vilms, Eduard Laaman), sotsiaaldemokraadid-vähemlased Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (ESDTP,  Mihkel Martna, August Rei, Aleksander Hellat), esseerid Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (ESRP, Hans Kruus, Gustav Suits, Jaan Kärner). Eesti enamlased (Jaan Anvelt, Viktor Kingissepp, Hans Pöögelmann) jäid ülevenemaalise VSDTP koosseisu.

Kõik eesti rahvuslikud jõud ja erakonnad taotlesid Ajutiselt Valitsuselt Eestile võimalikult avarat omavalitsust (autonoomiat). 26. märtsil toimus Petrogradis Tauria palee ees autonoomianõude toetuseks 40 000 eestlase (neist 10 000 sõjaväelased) meeleavaldus. 30. III 1917 kinnitas Ajutine Valitsus määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”, millega Eesti sai autonoomia sugemetega omavalitsuse. Eestimaa kubermangu (Põhja-Eesti) ja Liivimaa kubermangu põhjaosa (Lõuna-Eesti) ühendati üheks haldusüksuseks, sisuliselt rahvuskubermanguks. Kubermangukomissari juurde moodustati omavalitsusorganina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu (Maapäev), mis oli esimene Eesti ülemaaline rahvaesinduskogu. Üldiste, ent kaudsete valimistega moodustatud Maanõukogus olid esindatud kõik peamised erakonnad ja tähtsamad Eesti poliitikud. Maanõukogu esimene istung toimus Toompeal 1. VII 1917.  Eesti juhtkonna ja nõukogude suhted olid pinevad, palju tekkis nendevahelisi avalikke võimulahkhelisid ja kokkupõrkeid.

Enamlaste aeg

Poliitlise ja majanduskriisi süvenedes haarasid enamlased 25. X 1917 Petrogradis võimu. Selleks ajaks oli Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee (esimees Ivan Rabtšinski) Lenini riigipöörde plaani kohaselt kehtestanud kontrolli Tallinna üle. 27. oktoobril võttis V. Kingissepp J. Poskalt üle kubermangu asjaajamise. Kohalik kõrgem võim läks Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteele (esimees J. Anvelt). Osaliselt säilis kaksikvõim: Maanõukogu tegutses edasi, rahvusväeosasid ei saadetud laiali, neid moodustati juurdegi. Peagi seadsid nõukogud sisse ühe partei diktatuuri ja hakkasid poliitiliste vastaste suhtes kasutama vägivalda. Enamlased asusid ellu viima kommunistlikke ideid: pangad ja maa natsionaliseeriti, suurettevõtetes kehtestati tööliskontroll, talupoegade võlad kustutati. Nõukogude võim talupoegadele maad ei andnud, ülevõetud mõisadest kavandati luua põllumajanduslikud suurmajandid. Maailmarevolutsiooni ja  Euroopa nõukogude vabariigi utoopiast pimestatud Eesti enamlased olid kategooriliselt Eesti omariikluse vastu ja pooldasid piirkondlik-territoriaalset autonoomiat unitaarse Vene Nõukogude Vabariigi koosseisus. 12.–14. XI 1917 korraldatud Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel said pahempoolsed parteid Eestis ligi ³/₄ häältest, sh enamlased 40,4%.

Eesti juhtivad poliitikud kaldusid novembris-detsembris 1917 üha enam Venemaast lahkulöömise poole. Kaaluti mitut riikluse varianti: koos Soome või Põhjamaadega või Läti ja Leeduga liitriiki, Eesti (Balti) ja Skandinaavia föderatsiooni, Venemaa või Saksamaa protektoraati. 15. XI 1917 kuulutas Maanõukogu end Eestis kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni kõrgeimaks võimuks. Selle aktiga teatati esimest korda avalikult eestlaste õigust määrata ise oma saatust ja astuti esimene tegelik samm omariikluse suunas. Kuigi enamlased ajasid Maanõukogu jõuga laiali, tegutses see oma organite (juhatuse, vanematekogu ja maavalitsuse) kaudu illegaalselt edasi. 1917. aasta lõpul siirdus delegatsioon (J. Tõnisson, J. Vilms,  J. Poska, J. Seljamaa) Lääne-Euroopasse, et ära hoida Saksa okupatsiooni ja selgitada seal eesti rahva taotlusi. Nähes, et enamlastega pole võimalik koos töötada, langetas Maanõukogu vanematekogu ja kõigi parteide (v. a. enamlased) esindajate nõupidamine 31. XII 1917 põhimõttelise otsuse rajada iseseisev Eesti riik. Esseerid tulid välja G. Suitsu koostatud Eesti Töövabariigi projektiga, mille enamlased tagasi lükkasid. Ka rüütelkonnad deklareerisid eraldumist Venemaast (Eestimaal 30. novembril, Liivimaal 17. detsembril) ja palusid Saksamaalt kaitset.

21.–22. I 1918 toimunud Eesti Asutava Kogu valimistel said omariiklust pooldavad erakonnad vahetulemuste järgi otsustades peaaegu ²/₃ häältest, enamlastele antud häälte arv vähenes 37,1%-ni. Pettunud enamlased katkestasid valimised ja kehtestasid 27. jaanuaril linnades sõjaseisukorra. Kogu aadelkond kuulutati lindpriiks ja u 500 baltisakslast saadeti Siberisse asumisele. Sellega andsid enamlased Saksamaale täiendava ettekäände Eesti okupeerimiseks. 1. I 1918 mindi Vene riigis vanalt, Juliuse kalendrilt üle uuele, Gregoriuse kalendrile, ajaarvamist lükati 13 päeva edasi ja 1. veebruar loeti 14. veebruariks.

Iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksamaa katsed Eesti allutamiseks

Eesti Päästekomitee 1918

24. veebruari ennelõunal katkeb Tartuga telegraafiühendus - sakslased on linna sisse marssinud. Pildil on Saksa väeülemad Tartu raekoja ees. Neile esitleb end Tartu linnapea J. Kriisa.

Veebruaris 1918 Brest-Litovskis peetud Nõukogude Venemaa ja Saksamaa rahukõnelused katkesid ja Saksa vägi alustas 18. veebruaril idarindel suurpealetungi. 19. veebruaril otsustas Maanõukogu vanematekogu kuulutada Eesti iseseisvaks, kiitis heaks iseseisvusmanifesti teksti (koostaja Juhan Kukk) ja moodustas suuremate parteide esindajatest erivolitustega Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid K. Päts (esimees), J. Vilms ja Konstantin Konik. Lagunenud Vene sõjaväe riismed ja väikesearvuline Punakaart taganesid, Eesti diviis jäi sõjategevuses erapooletuks. Nõukogude aktiiv evakueerus Balti laevastiku laevadega Tallinnast Helsingi kaudu Petrogradi (nn Jääretk). Enne Saksa väe kohalejõudmist võtsid Eesti ohvitseride moodustatud üksused Eesti linnad ja tähtsad maakeskused oma  kontrolli alla, võim läks endistele Eesti omavalitsustele. 24. II 1918 avaldas Päästekomitee Tallinnas Maanõukogu vanematekogu „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”, milles Eesti Maapäev, tuginedes rahvaste enesemääramise õigusele, kuulutas Eesti tema ajaloolistes ja etnilistes piirides iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, mis on Vene-Saksa sõjas erapooletu. Manifestis viidati eestlaste kustumatule tungile iseseisvuse järele ja soovile saada kultuurrahvaste pere vääriliseks liikmeks. Eestis lubati kehtestada kodanikuõigused ja -vabadused, lahendada demokraatlikul alusel pakilised ühiskondlikud probleemid ning anda rahvusvähemustele kultuuriautonoomia. Esimest korda kuulutati Eesti iseseisvaks riigiks, see tähendas eestlaste uusimas ajaloos suurimat pööret. 24. veebruaril nimetas Päästekomitee ametisse koalitsioonilise Eesti Ajutise Valitsuse (esimees K. Päts), kes pidas esimese istungi. Samal päeval jõudis Tallinna Saksa vägi ja okupeeris nädalaga kogu Eesti; baltisakslased tervitasid seda suure vaimustusega. 3. märtsil Brest-Litovskis sõlmitud Saksa-Vene rahulepinguga säilitas Venemaa Eesti- ja Liivimaa üle suveräniteedi, kuid need alad läksid ajutiselt Saksa politseiväe kontrolli alla, „kuni seal maa kohalikud asutused tagavad ühiskondliku  julgeoleku ning kehtestatakse riiklik kord”.

Saksa sõjaväevalitsus, mille eesotsas oli kindral Adolf von Seckendorff, ei tunnustanud Eesti iseseisvust ja kehtestas sellise halduskorra, kus võtmepositsioonidele määrati Saksa ohvitserid ja baltisakslased. Okupatsioonivõimud jälitasid Nõukogude aktiviste ja rahvuslasi, ligi 5000 inimest arreteeriti, ligi 400 inimest hukati. Eesti rahvusväeosad saadeti laiali. Enamlaste natsionaliseeritud vara, sh mõisad, tagastati omanikele, suur hulk rekvireeritud vara veeti Saksamaale. Tartu venekeelne ülikool suleti (selle alusel oli Voronežis asutatud uus ülikool) ja sügisel avati saksa õppekeelega Landesuniversität, mida enamik eesti üliõpilasi boikoteeris.

Baltisaksa ülemkihid tegid Saksa valitsuse toel katset luua Saksamaast sõltuv Balti hertsogiriik, mis esialgu kavandati Preisimaaga personaalunioonis olevana. Selleks kutsusid nad kokku provintside seisuslikud maanõukogud (Landesversammlung’id), kus baltisakslased olid eestlaste ja lätlastega võrreldes suures ülekaalus. Maanõukogude esindajaist moodustati Balti Maanõukogu (Landesrat), mis 12. aprillil palus Saksa keisrit moodustada Balti provintsist monarhistlik riik. Brest-Litovski rahulepingu Berliini täienduslepinguga (27. VIII 1918) loobus Nõukogude Venemaa oma riiklikust ülemvõimust Eesti üle. 22. septembril tunnustas Wilhelm II Saksa riigi nimel Eesti- ja Liivimaad iseseisva piirkonnana. 5. XI 1918 kuulutas Landesrat Riias, et luuakse ühendatud Balti riik, ning moodustati selle 4 sakslasest, 3 lätlasest ja 3 eestlasest koosnev regentnõukogu, mille etteotsa sai Liivimaa maamarssal parun Adolf Pilar von Pilchau.

Vabadussõda

Soome vabatahtlikud Tallinnas (1918)

Eesti Vabariigi 1. aastapäev (1919)

Punaarmee esimese pealetungi Narvale (22. novembril) lõi Saksa vägi tagasi. 25. novembril vallutasid punased Pihkva ja Vene valgete Põhjakorpus taganes korratult Eestisse. 28. novembril tungis Nõukogude vägi, sh eesti punased kütipolgud, Eestisse ja vallutas Narva. Algas vastsündinud Eesti vabariigi sõda Nõukogde Venemaa vastu – Vabadussõda. 29. novembril kuulutasid Eesti enamlased Narvas Eesti Töörahva Kommuuni nime all välja piirkondliku omavalitsuse (nõukogu esimees Jaan Anvelt). Punaarmee tungis Eestisse ka lõunast ja liikus kiiresti edasi, vallutas ²/₃ Eestist ja jõudis aastavahetuseks Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu lähedale. Sõja algul moodustasid eestlased kuni ¹/₃ pealetungivast punaväest. Kokku teenis Punaarmees u 6000 eestlast. Vallutatud aladel jätkasid enamlased Nõukogude võimu ajal alustatud eksperimente: mõisadest loodi ühismajandid, seati sisse ühtne elatusraha, kirikuõpetajad kuulutati lindpriiks ja rakendati punast terrorit.

Eesti vabariigi olukord oli kriitiline: sõda oli majanduse laostanud, relvi ja sõjavarustust oli äärmiselt napilt, vabatahtlike mobilisatsioon andis vähe tulemusi ja kommunistlik õõnestustöö ohustas tagalat. Paljud eestlased ei uskunud, et edukas sõjapidamine Vene hiigelriigiga ning Eesti riigi püsimajäämine on võimalik. Ainus arvestatav relvajõud oli Kaitseliit (novembris 1918 14 500 meest), esimestena asusid kodumaad kaitsma ohvitserid, koolipoisid ja üliõpilased. 27. novembris kinnitas Maapäev uue koalitsioonivalitsuse (pea- ja sõjaminister K. Päts, asepeaminister A. Rei), kes otsustas Eesti iseseisvust relva jõul kaitsta. Valitsus kuulutas välja sõjaseisukorra ja sundmobilisatsiooni, surus otsustavalt maha kommunistliku vastasrinna ja pöördus abi saamiseks lääneriikide poole. Sõjaväe juhtimiseks moodustati peastaap, operatiivstaap ja sõjavägede ülemjuhataja koht, ülemjuhatajaks sai J. Laidoner, operatiivstaabi ülemaks Jaan Soots. Vabatahtlikest moodustati löögiüksused: Julius Kuperjanovi ja Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Scouts-rügement; Johan Pitka juhtimisel formeeriti soomusrongid ja korraldati mereväge. 12. detsembril saabus Tallinna Briti laevastikueskaader admiral Edwyn Alexander-Sinclairi juhtimisel, see tagas Eesti julgeoleku merelt ja tõi relvi. Soome abistas Eestit 20 miljoni Soome marga suuruse laenu ja vabatahtlikega (3500 meest). Relvi, sõjavarustust ja toiduaineid saadi peamiselt Suurbritannialt ja USA-lt. Välisabi tõstis rahva meeleolu.

1919. aasta jaanuari algul toimus sõjas murrang. Eesti vägi asus vastupealetungile ja vabastas veebruari alguseks kogu Eesti. Üks veriseimaid lahinguid peeti 31. jaanuaril Valga lähedal Paju mõisa all, kus kuperjanovlased koos soomlastega saavutasid võidu läti punaste küttide üle. Rinne kindlustus Eesti etnilisel piiril. Veebruaris puhkes Saaremaal peamiselt majanduslikel põhjustel laiaulatuslik mäss, mille karistussalk karmilt maha surus (ohvreid oli kokku üle 200). Lüüasaamisega mitte leppides koondas Punaarmee väejuhatus Eesti vastu tugeva jõu – kuni 80 000 meest – ja alustas veebruari lõpul pealetungi Lõuna-Eestile. Ägedad kaitselahingud kestsid vahelduva eduga maikuuni, kuni vaenlase hoog rauges. Poola, Läti ja Leedu said aega korraldada oma sõjajõude.

EE 11, 2002