Eesti luitepaigastikud
Luitepaigastikud on Eesti kõige kuivemad maastikud. Nad on kujunenud valdavalt endistel ja praegustel liivastel mere- ja järverannikutel, vähem on neid sisemaal (näiteks Alutagusel). Luitestikes on eel- ja vall-luiteid ning korrapäratuid tuiskliivakuhjatisi, harvemini kaarluiteid. Vall-luited on enamasti 75–150 m pikad, 30–50 m laiad ja 5–15 (30) m kõrged. Luidetevahelised nõod on valdavalt kuivad, niisketes kohtades rabastunud. Suur osa luiteid on tekkinud kinnistumata rannavallidest. Lahjadel leedemuldadel kasvavad hõredad jässakate puudega sambliku- ja kanarbikumännikud, laiguti on nõmmeniite, valge- ja hall-luitekooslusi. Eesti suurimad luitestikud on Häädemeestel, Narva-Jõesuus, Lohusalus, Peipsi põhjarannikul, Kõpu ja Tahkuna poolsaarel ning Alutagusel.
Vaata ka seotud artikleid
EE 11, 2002 (I. Arold)