Vanimaid Eesti maa-asustust käsitlevaid ajalooallikaid on 13. sajandist pärinev Taani hindamisraamat, mille ühe osa, nn suure Eestimaa nimistu (Harju- ja Virumaa kohanimestik, andmed umbes 500 küla nime, adramaalise suuruse ning valdaja kohta), koostasid 1219–20 Põhja-Eesti elanikke ristinud preestrid ja mida täpsustas 1241 Tallinna piiskop Thorkill. Taani hindamisraamatus esitatud nimede kirjaviisis avaldub alamsaksa keele ja mõnel määral muinasrootsi keele mõju. 13. sajandi algul tekkisid Eesti alal võõrvallutuse käigus esimesed mõisad. Mõisa eelastmeks oli väidetavasti Muinas-Eesti üliku üksiktalu (sellest tuleneb ka nimetus „mõis”). Välismaiste feodaalide laiaulatuslikum Eesti alale asumine ja mõisade rajamine algas 13. sajandi II poolel. 17. sajandi lõpul oli Eesti alal üle 1000 mõisa ja selleks ajaks oli mõisade võrk üldjoontes välja kujunenud. Mõisa kui asustusüksuse mõiste on kahetine, tähendades nii mõisasüdant (härrastemaja, kõrvalhooneid, ametimeeste ja teenijate elukohti, saksa keeles Hof) kui ka majandit (põlde, metsi ja heinamaid ning mõisa piiresse kuuluvaid karja-, pool- ja kõrvalmõisu ning külasid, saksa keeles Gut).

20. sajandi algul oli mõisu (peamõisu) 1047, neist 507-l oli kõrval- või karjamõisu. Üldse oli kõrvalmõisu 114, karjamõisu 884, poolmõisu 62, kokku oli mõisaüksusi 2107. 1916 arvestati mõisamajapidamiste koguarvuks 1460, neis elas enam kui 103 000 inimest. Nii oli mõisadel 1920. aastate maareformini asustusüksuste süsteemis üsnagi kaalukas osa. Pärast 1920. aastate maareformi hakati mõisakeskusi ja mõisamaadele loodud külasid nimetama asundusteks, kasutati (eriti riigimõisade puhul) ka endiselt mõisa nimetust.

Nõukogude ajal paigutati paljudesse mõisasüdametesse sovhooside ja kolhooside keskused, neisse ehitati kontor-klubisid, ühiskondlikke hooneid, koolimaju, lasteaedu, korruselamuid, viljakuivateid, ladusid, garaaže, remondihoove jms. Kujunesid nn agrolinnakud, mida asustusüksuste süsteemis hakati nimetama asundiks. Statistilises arvestuses oli asund kontsentreeritud hoonestusega, kindla domineeriva majandusharulise profiiliga plaanipäraselt arenev maa-asula (kolhoosi või sovhoosi keskus, osakonna keskus, metsamajandi keskus, tootmisettevõtte, raudteejaama, sanatooriumi, puhkekodu, spordibaasi jms juurde tekkinud asula), mille elanikkonna enamik oli tegev antud majandis, ettevõttes või asutuses. Mõnel juhul oli asund täiesti uus või mõnest külast või asundusest eraldunud uueilmeline asustatud koht, mis kandis sama nime, mis küla või asundus, mille territooriumil ta oli tekkinud. Mõned asundid olid nime saanud majandi nimetuse või lähima küla või asunduse nime järgi.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti asustus
• Eesti maa-asulate arvestus ja selle korrastamine 1970.–80. aastail
• Eesti maa-asulad nüüdisajal

EE 11, 2002 (A. Saar); muudetud 2011