Eesti selgrootute loomade uurimine, Selgrootute uurimise alguseks loetakse August Wilhelm Hupeli teose „Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” teise köite ilmumist 1777 ja temaga koostööd teinud Jakob Benjamin Fischeri 1778. aastal ilmunud tööd. Kuni I maailmasõjani tegutsesid sel alal peamiselt baltisaksa teadlased, kes töötasid Tartu ülikoolis või olid tegevad Loodusuurijate Seltsis. Silmapaistvad veeselgrootute uurijad olid Eduard Eichwald (peamised uurimisobjektid ainuraksed ja keriloomad), Maximilian Braun (sisevee- ja mereloomad, parasiitussid), Max von zur Mühlen, Julius von Kennel ja Guido Schneider. M. Braun avastas laiussi arengutsükli; tema ja J. von Kennel on kirjeldanud Eestist avastatud uusi ripsussiliike. Maismaaselgrootuid uurisid Johann Friedrich von Eschscholtz, Heinrich Kawall, Georg von Seidlitz ja Harald von Rathlef (mardikad), Gustav Flor (nokalised, kirjeldas paljusid teadusele uusi liike), Adolf Eduard Grube (ämblikulaadsed), Heinrich Moritz von Willkomm (metsakahjurid), Maximilian Sagemehl (astlalised), M. von zur Mühlen (võrktiivalised), Franz Sintenis (putukad, eriti kahetiivalised ja liblikad), Wilhelm von Nolcken, Karl AugustTeich, Burchard von Schrenck, Woldemar von Dehio ja Friedrich von Hoynigen-Huene (liblikad), Wladislaw von Szeliga-Mierzeyewski (kiilid, mardikad) jt. Pärast I maailmasõda avaldasid oma uurimistulemusi sakslastest Wilhelm Petersen ja Georg von Rehekampff (liblikad), Irene Jacobson (ainuraksed), Paul Lackschewitz (kahe-, võrk- ja ehmestiivalised) ning enne ja pärast II maailmasõda Erik Thomson (suurliblikad). Eestlastest olid kahe maailmasõja vahel tähtsaimad selgrootute uurijad Kaarel Leius (Karl Zolk) (kahjurputukad), Hans Kauri (ämblikud, kiilid, liblikad), Heinrich Riikoja (veeselgrootud), Harald Haberman (veeputukad, mardikad), Arnold Jüris (kiilid), Johannes Lepiksaar ja Robert Voore (Vinkel) (vähid) ning Villem Voore (Vinkel) (kalaparasiidid), Alfons Dampf uuris koos teiste maade entomoloogidega Eesti rabaputukaid.Pärast II maailmasõda suurenes selgrootute loomade uurijate arv tunduvalt. Eriti soodsalt mõjus see, et H. Habermani eestvõtmisel asutati 1947 ENSV Teaduste Akadeemia Bioloogiainstituut (töötanud ka TA Zooloogia ja Botaanika Instituudina, Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituudina ja praegu Eesti Maaülikooli erinevate struktuuridena). Alates 1940. aastaist on selgrootuid loomi käsitleva diplomi- või lõputööga lõpetanud Tartu Ülikooli umbes 100 zooloogi. Tuntuimad veeselgrootute uurijad on olnud H. Riikoja, Jüri Ristkok ja Alide Lumberg (siseveeselgrootud), Õilme Tölp, Ado Seire ja Külli Kangur (surusääskede vastsed), Aare Mäemets (siseveevähid), Ivar Veldre (vähid, mereselgrootud), Arvi Järvekülg (vähid, Läänemere idaosa põhjaloomastik, jõgede selgrootud), Tarmo Timm (väheharjasussid), Viivi Timm (siseveelimused), Henn Timm (siseveeselgrootud), Ellen-Juta Haberman (zooplankton) ja Taavi Virro (keriloomad). Tuntuimad maismaaselgrootute uurijad on Eino Krall (mulla- ja taimeümarussid), T. Timm (väheharjasussid), H. Haberman ja Ermer Merivee (mardikad), Hans Remm (putukad, eriti kahetiivalised, liblikad ja mardikad), Zinaida Albrecht (sihktiivalised), Asta Vilbaste (ämblikud, puugid), Juhan Vilbaste (tirdid, lutikad, hulkjalgsed, teod), Vambola Maavara (sipelgad, metsakahjurid, rabaputukad), Kaupo Elberg (kahetiivalised), Evi Remm (kahetiivalised, veeputukad), Jaan Viidalepp (suurliblikad), Mati Martin (liblikad), Olavi Kurina (seenekahjurid), Mikk Heidemaa (kiletiivalised), Jaan Luig (kiletiivalised, liblikad), Tõnu Kesküla (liblikad) ja Märt Kruus (liblikad, pargikahjurid). Taimekahjureid on uurinud Eesti Maaülikooli entomoloogid Salme Rubel (naksurlased), Leida Leivategija (aiakahjurid), Kaljo Voolma, Ilmar Süda (mardikad) ja Heino Õunap (mardikad, kahetiivalised). Loomade parasiitide uurimisega on tegelnud peamiselt Harda Tünder (Tell), Jüri Kasesalu ja Aleksei Turovski (kalaparasiidid), Vilma Jõgis (linnuparasiidid), Jüri Parre ja Arvid Kaarma (koduloomade parasiidid) ning Toivo Järvis (selgroogsete loomade, sh koduloomade parasiidid).Kahe sajandi vältel on Eesti ala selgrootuid uurinud ka palju harrastusteadlasi, neist on silmapaistvaimad W. Petersen, Curt Krausp (limused), Tõnu Möls (liblikad) ja Georg Miländer (mardikad).Uurimused on ilmunud monograafiatena (autorid G. Flor, G. von Seidlitz, W. Petersen, H. Haberman, Z. Albrecht, A. Vilbaste, J. Vilbaste, E. Thomson, H. Remm, J. Viidalepp, A. Järvekülg ja E. Krall) ning ajakirjades jt väljaannetes. Eestis on loomastiku uurimise poolest tähtsaimad väljaanded – „Sitzungsberichte der Naturforscher-Gesellschaft bei der Universität Dorpat” (hiljem erinevate nimetustega, aastast 1955 „Looduseuurijate Seltsi aastaraamat”), sama seltsi „Abiks loodusevaatlejale”, „TRÜ toimetised. Zooloogia-alaseid töid”, „Hüdrobioloogilised uurimused”, „Eesti TA toimetised. Bioloogia” (aastast 1997 „Bioloogia. Ökoloogia”).Peamised selgrootute loomade kollektsioonid asuvad Tartus Eesti Maaülikoolis ja Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseumis ning Tallinna Loodusmuuseumis. On erakogusid. Kokku on umbes 1 miljon säilikut.B: H. Riikoja. Zooloogiline uurimistöö Eestis 1918–1938. – Eesti Loodus, 1938, 6; H. Riikoja. Eesti NSV selgrootute fauna uurimise küsimusi. – Loodusuurijate Seltsi aastaraamat, 1955; H. Haberman. Entomoloogilise uurimise olukord ja ülesanded Eesti NSV-s. – Loodusuurijate Seltsi aastaraamat, 1955; L. Kongo. Loodusteaduslike uurimistööde ajalugu Eestis 1917. aastani. Tallinn, 1987; K. Elberg. Entomofaunistic research in Estonia: the past, the present and the future. – Proceedings of the XXIV Nordic Congress of Entomology. Tartu, 1999.Kaupo Elberg

EE 11, 2002; muudetud 2011