Otto Moritz Ludwig von Engelhardt [-rt] (8. XII 1779 Viisu mõis, Järvamaa – 10. II 1842 Tartu), baltisaksa geoloog ja mineraloog, Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliige (1816), Tartu ülikooli filosoofia audoktor (1815). Mõisniku poeg.

Õppis 1796–98 Leipzigi ja Göttingeni ülikoolis õigusteadust, 1803–05 Tartu ülikoolis füüsikat ja keemiat ning 1805–08 Freibergi mäeakadeemias mineraloogiat. Naasis 1809 Eestisse, pidas oma mõisa ja tegi uurimistööd. Korraldas 1811 ekspeditsiooni Moldovasse, Krimmi ja Kaukaasiasse. Töötas 1820–41 Tartu ülikoolis, oli esimene mineraloogiaprofessor ja mineraloogiakabineti direktor. Oli esimesi Eesti geoloogilise ehituse uurijaid: uuris aastast 1814 Eesti- ja Liivimaa, Lõuna-Soome ning Olonetsi ja Arhangelski kubermangu geoloogilist ehitust. Tegi geoloogilisi uurimisreise Saksamaale, Prantsusmaale ja Venemaa mäestikupiirkondadesse (tundis väga hästi Uurali geoloogilist ehitust ja maavarasid). Tema uurimusele toetudes leiti 1829 Uuralist Venemaa esimesed teemandid. Engelhardt oli Jena Mineralseltsi, Moskva Loodusuurijate Seltsi ning Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Seltsi liige, osales ka Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi ja Tartu Loodusuurijate Seltsi tegevuses, tema algatusel alustas Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet 1816 Liivimaa kaardi koostamist. Umbes 15 teadustrükist (mineraloogia- ja regionaalgeoloogiaõpikud, mineraalide määramise ja üldgeoloogia käsiraamatud jm).

Kirjandus

• J. Kirs. 200 aastat geoloog Moritz Engelhardti sünnist. – Eesti Loodus, 10, 1978
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000, lk 243–244

EE 14, 2000; ETeadBL, 2000 (J. Kirs)