Haanja kõrgustiku pinnamood. I – jääsulamisveesetteist ja neid katvast moreenist koosnevate kõrgendike (moreenkattega mõhnade) reljeef (a – suurkünniselis-künklik; b- keskkünniselis-künklik, c – väikekünniselis-künklik); II – jääsulamisvee setteist koosnevate küngaste (fluvio- ja limnoglatsiaalsete mõhnade) reljeef (a – keskkünklik, b – väikekünklik); III – väikekünklik moreenreljeef; IV – liustikujõesetteist koosnevale künniste ja seljakute (ooside ja oosmõhnade reljeef); V - lainjad moreenitasandikud; VI – jääjärvede kulutus-kuhjetasandikud; VII – sanduritasandikud; VIII – sootasandikud; IX – jääsulamisvee äravooluorud; X – järved; XI jalamijoon

Haanja kõrgustik, pinnamoe suurvorm ja maastikurajoon Kagu-Eestis, Eesti kõrgeim ala; 816 km². Idas ulatub kõrgustik Venemaale, lõunas Lätisse, kus jätkub Alūksne kõrgustikuna. Piirneb läänes, loodes ja põhjas Võru-Hargla nõoga ning kirdes Irboska lavamaaga.

Valdavad on moreenkattega mõhnastikud (üle kolmandiku alast), kõrgustiku servaaladel on lainjaid orgudega liigestatud moreenitasandikke ning sandureid ja jääpaisjärveliivikuid. Haanja kõrgustiku kuhjas mandriliustik Ülem-Devoni liiva- ja lubjakivist koosnevale kuni 160 m kõrgusele aluspõhjakõrgendikule Kvaternaari jäätumiste kestel. Eristatakse kuni 5 erivanust moreeni, nende vahel on liustiku sulamisveesetteid. Pinnakatte paksus küünib 180 m-ni. Suhteliselt suure kõrguse tõttu on sademeid Haanja kõrgustikul Eesti keskmisest rohkem, lumikate on paksem ja püsib kauem ning sulailmu esineb vähem. Kõrgendike erinevail nõlvul ja nõgudes on suured mikroklimaatilised erinevused. Künkliku pinnamoe ja sellest johtuva maakasutuse eripära tõttu on maastik vaheldusrikas. Aluspõhi paljandub Haanja kõrgustiku äärealadel jõeorgudes (Rõuges, Sännas Pärlijõel, Vastseliinas Piusa ürgorus). Loodejalamil on põhjavesi surveline (Kubijal purskub umbes 3 m kõrgusele). Orgudes (Rõuges, Loosil) leidub allikalubjalasundeid. Radiaalselt laskuvad jõeorud (Rõuges, Kütiorus Iskna, Piusa) ning Vana-Saaluse–Vastseliina ja Misso nõgu eraldavad üksteisest Kasaritsa, Haanja–Ruusmäe, Hinsa ja Meremäe–Luhamaa küngastikku. Kõrgeim on üle 240 m küündiv Haanja–Ruusmäe piirkond (umbes 180 km²), kus on valdavad suured, 25–60 m kõrgused künkad ja vaarad, mille nõlvu liigestavad jäärakud ning lagesid kühmud ja lohud. Baltimaade kõrgeim koht on Suur Munamägi (317 m, suhteline kõrgus 62 m), mille tipus asub 29,1 m kõrgune vaatetorn. Sellest loodes paiknev Vällamägi (304 m) on Eesti suhteliselt kõrgeim (88 m) looduslik pinnavorm. Kõrgendike vahel asuvad tuhanded väikesed soised nõod ja lohud, mis hoiavad vett kinni, seetõttu on piirkonna jõed veevaesed. Paljud väikesed sood on tekkinud järvede kinnikasvamisel.

Praegu on Haanja kõrgustikul ligi 170 järve. Maalilised on Kavadi, Vaskna ja Kurgjärv ning 7 järvest koosnev Rõuge järvestik. Kõrgustiku keskosas asub liivase põhjaga Vana-Saaluse–Vastseliina nõgu, lõunanõlval metsane Misso nõgu. Suuremal osal Haanja kõrgustikust on valdavad pruunid näivleetunud mullad. Leetunud ja leedemuldi on kõrgustiku lõuna-, madalsoomuldi äärmises kaguosas. Haanja kõrgustiku alast hõlmab mets umbes 60% ja põllumaa 36%. Moreense pinnakatte tõttu on valdav tootlik salu- ja laanemets, liivikutel ning kirdenõlva mõhnastikel kasvab ka palu-, nõmme- ja sürjametsa. Kaitsealuseid alasid on 9 (kokku 205,7 km²), suurim neist Haanja looduspark. Asustus on hõre ja hajutatud.

Haanja looduspargi alal on Hinni kanjon

Rõuge Suurjärv

Talu Rõuges. Esiplaanil punakaspruunil moreenil kujunenud erodeerunud näivleetunud mullaga põld

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti maastikuline liigestatus
• Eesti pinnavormide liigitamine
• Võrumaa

Kirjandus

• Eesti Loodus. 1968, 4 (Haanja erinumber)
• I. Arold. Haanja kõrgustiku geomorfoloogiast ja maastikest. – Eesti NSV saarkõrgustike ja järvenõgude kujunemine. Tallinn, 1979
• I. Arold. Eesti maastikud. Tartu, 2005

Eesti. Loodus, 1995; EE 11, 2002; EE 12, 2003 (I. Arold); muudetud 2011