Eerik (Erik) Inari (aastani 1932 Erik Alfred Leopold Pipenberg, 1932–37 Piipenberg; 2. V 1897 Tartu – 31. XII 1998 Bad Godesberg, Saksamaa), linnageograaf ja geomorfoloog. Äriteenija poeg.

Lõpetas 1931 Tartu Ülikooli, sai 1932 samas geograafiamagistri ja 1944 Berliini ülikoolis dr. phil. kraadi. Töötas 1932–39 Tartu Ülikooli geograafiakabineti vanemassistendina, oli 1939–43 ümberasujana Poznańis sealse ülikooli õppejõud, 1946–49 Hamburgis ja Pinnebergis Balti ülikoolis õppejõud. Oli 1949 Balti instituudi asutajaid ja nõukogu liige ning 1951 Balti Uurimisinstituudi (Bonn) asutajaid (1961–70 teadussekretär). 1951–58 oli Kielis ja Hamburgis Briti Reini armee eriosakonna teenistuses. 

Uurinud Eesti linnu ja aleveid (Kuressaare, Mõisaküla, Pärnu, Petseri, Sindi, Tõrva jmt) ning Palumaa geomorfoloogiat. Suur osa uurimistulemusi on avaldatud maakondliku koguteose „Eesti” köidetes.

Töid

• Pärnumaa alevid ja Pärnu linn (1930)
• Mustoja kõrgustiku geomorfoloogia. – Eesti Loodus 1/2, 1938
• Balti Instituut ja Balti Uurimisinstituut Saksamaal (kaasautor Elmar Järvesoo). – Balti Ülikool Saksamaal 1945–1949 (Toronto, 1991)

Kirjandus

• Eesti teadlased väljaspool kodumaad: biograafiline teatmik. Stockholm, 1984
• V. Paatsi. Viimane mohikaanlane: Erik Inari 100. – Eesti Loodus 4, 1997, lk 173

EE 14, 2000; ETeadBL 1, 2000 (V. Paatsi); muudetud 2011