Jahinduse ajalugu Eestis, Jahindus on ammustest aegadest peale olnud inimeste oluline elatusallikas. Et esiajal olid jahipidamisvahendid algelised ja inimasustus hõre, siis küttimine loomastikku eriti ei ohustanud. Maaviljeluse ja karjakasvatuse tekkimise ning tehnoloogia arenguga hakkas loodusmaastik järjest vähenema ja ulukite arvukus kahanema. Ka kaugetel aegadel rakendati jahipidamisele kitsendusi, algselt rahvapärimuste ja -kommete ning suuliste keeldude, hilisemal ajal kirjalike käskude kaudu. Eesti esimesed looduskasutuse õigused ja piirangud on kirja pandud 13.–14. sajandil. Otseselt jahipidamist käsitlevad seadused on pärit 15. sajandist: 1429 andis Saksa kuningas Sigismund Eestis jahiõiguse (koos mõningate piirangutega) Saksa Ordule. Kuramaa piiskop Paul keelas 1465 maasulastel suurulukite, hiljem ka väikeulukite küttimise. Nende seaduste ilmumise ajaks oli ulukite varu vähenenud, juba sadu aastaid polnud nähtud grööni hüljest, piisonit, tarvast ja punahirve, kobras oli väljasuremisohus. Ilmselt oli üks selle põhjusi röövküttimine.Kui tekkis pärisorjus, hakati Lääne-Euroopa eeskujul piirama talupoegade õigusi. 1507 võeti Volmari maapäeva otsusega talurahvalt relvakandmise õigus. 1561 andis Poola kuningas Sigismund II August privileegiga jahiõiguse Liivimaa aadelkonnale.Rootsi ajal tehti jahiõiguses suuri muudatusi. 1664. aasta metsaseadus piiras põtrade, metssigade ja metskitsede küttimist. Sel ajal oli kiskjate, eriti huntide arvukus väga suur. Hundid ründasid nii koduloomi kui ka inimesi. Dionysius Fabricius (trükis avaldatud esmakordselt 1792) ja Johann Fischer (trükis esmakordselt 1791) viitavad oma üleskirjutistes sellele, et Liivimaal ei ole metssigu. Christian Kelch peab põtrade arvukuse vähenemise põhjuseks metsade hävimist, huntide rohkust ja salaküttimist. 1656. aasta patendiga keelati omavoli vähendamiseks riigimõisade metsades põtrade, metssigade ja metskitsede küttimine. Salaküttimise vastu võitlemiseks nägi 1664. aasta jahiseadus ette, et kolmandik trahvisummast läheb pahateo ülesandjale, ülejäänud aga maakohtule ja kuningakassale. Sama seadus keelas ka jäneste ja lindude loata jahtimise, kehtestas trahvimäärad, jahikeeluajad ja jahimehe õigused. Talupojad võisid küttida ainult röövloomi. Sel ajal pääses hea kütt teoorjusest. Mõis võis pidada üht või kaht elukutselist jäägrit. 17. sajandil võeti kasutusele amb ja tulelukuga püss, 18. sajandil püünisrauad ja 19. sajandil tagantlaetavad püssid.Alates 18. sajandist on ulukite arvukuse ja jahipidamise kohta rohkem teavet, sh Wilhelm Christian Friebelt (1794), August Wilhelm Hupelilt (1777), Jakob Benjamin Fischerilt (1791) ja Karl Grevélt (1910). Baltisakslaste ornitoloogia- ja terioloogiaalased uuringud olid suuremalt jaolt jahindusliku kallakuga. 18. sajandi lõpul hakkas kahanema karu, ilvese, metsnugise, saarma ja põdra arvukus; ahm kadus meie alalt üldse, taandudes põhja poole. Huntide arvukus suurenes 19. sajandi lõpuni. Mõisades rajati hirveaedu.Venemaa 1882. aasta jahiseadus toimis üldiselt hästi, ta kehtis I maailmasõjani. Eesti Vabariigi algusaastail valitses jahinduses anarhia. Hakati välja töötama jahiseadust, see võeti vastu 1934.Pärast II maailmasõda (1945) asutati ENSV Riiklik Jahiinspektsioon. 1964 viidi jahiinspektsioon ENSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi Looduskaitse Valitsuse alluvusse ja muudeti 1972 jahimajanduse osakonnaks (selle tööd suunas 1988. aastani Jaan Naaber). Praegu kooskõlastab riiklikku jahindustegevust Eesti Keskkonnaministeeriumi metsaosakond (aastast 1988 suunab sellealast tegevust Kaarel Roht). 1967. aastal loodi 11 riigi jahiala. Riigi jahialasid suunab Riigimetsade Majandamise Keskus.1945 kehtestati jahimäärustik. 1947 täiendati seda mitme lisamäärusega. Samal aastal kinnitati jahipidamiseeskiri ja moodustati 7 jahikaitsepiirkonda (sh Matsalu ja Vaika). 1967 valmis „Eesti NSV jahipidamise põhimäärus”. Eesti Vabariigi jahindust suunas 1994 vastu võetud jahikorralduse seadus kuni 2003. aastal kehtima hakanud jahiseaduseni.

EE 11, 2002; muudetud 2011