kliima, ilmastu, mingi maa-ala ilmade pikaajaline (aastakümnetega mõõdetav) laad ja rütm. Kliima kujuneb päikesekiirguse, atmosfääri üldise tsirkulatsiooni jt protsesside toimel, teda mõjutab päikesekiirguse ebaühtlane jaotumine Maal, ka atmosfääri ja aluspinna vastastiktoime (oleneb muuseas maismaa ja mere jaotusest, merehoovustest, koha kõrgusest üle merepinna jms). Suurimad enam-vähem sarnaste kliimaoludega piirkonnad on kliimavöötmed. Mereline ehk maritiimne kliima erineb mandrilisest ehk kontinentaalsest kliimast väiksema õhutemperatuuri kõikumise, sademeterohkuse ja suurema õhuniiskuse poolest. Mäestike kliimas ilmneb kõrgusvööndilisus. Suurte alade kliimas (makrokliimas) on kohalikke iseärasusi (mesokliima, kohakliima) ja nende piires maapinnalähedastes õhukihtides aluspinnast olenevaid erinevusi (mikrokliima). Kliima ei ole püsiv. Kliima muutumine on kliima vaheldumine väga pika aja jooksul (näiteks jääajad ja -vaheajad), kliima kõikumine on tema lühemaajaline (aastakümnete või sadadega mõõtuv) vaheldumine. Nüüdisajal muudab kliimat ka inimtegevus (näiteks suuremahuline kütuste tarbimine, vihmametsa hävitamine).

VE, 2006