neotektooniline liikumine, Neogeenis toimunud ja Kvaternaaris (sh nüüdisajal) jätkuv maakoore kõikuv liikumine. Neotektooniline liikumine avaldab mõju mereranniku arengule ning on seal hästi täheldatav ja jälgitav. Eristatakse kerkivaid ja vajuvaid rannikuid. Loode-Eestis arvestatakse tänapäeval maakoore kerkimise kiiruseks 2–3 mm aastas, see väheneb piki rannajoont ida ja lõuna suunas. Maakoore ja meretaseme liikumise omavahelise suhte alusel loetakse enamik Eesti mererannikust (Pärnust Aserini) kerkivaks. Baltimaade põhjaosas on maakoor pärast viimast mandrijäätumist taandunud ning Eestis võib maismaal tänapäevasest rannajoonest kaugemal leida vanu Läänemere rannamoodustisi, kusjuures vanemad rannamoodustised paiknevad rannajoonest kõrgemal ja kaugemal kui nooremad. Maakoore suhtelise summaarse kerkimise tagajärjel tekib Eestis maismaad pidevalt juurde (näiteks 13. sajandi algul asus Tallinna sadam Väikese Rannaväravamäe jalamil), väinad madalduvad, merest kerkivad uued saared, rannalähedased saared ühinevad mandriga ja moodustavad poolsaari. Näiteks praeguse Noarootsi poolsaare (kunagise saare) ja mandri vahelt võis veel möödunud sajandil väikese paadiga läbi sõita. Baltimaade lõunaosas (näiteks Poola ja Saksamaa rannikul), kus maakoor aeglaselt vajub, paiknevad vanad Läänemere rannamoodustised erineval sügavusel Läänemere põhjas. Rannikuil, kus maakoor vajub suhteliselt kiiresti, on randadel ulatuslikke purustusi ja rannajoon taandub. Neotektoonilised liikumised on põhjustanud ka selle, et mõningaid ajalooliste sündmustega seostuvaid paiku pole rannikul enam võimalik tuvastada (näiteks Uue sadama merelahingu toimumise kohta).

MerLe, 1996