okupatsioon, hõivang.

• Rahvusvahelises õiguses võõra riigi või selle osa ajutine hõivamine teise riigi relvajõududega. Okupatsioon on kas sõjaline (occupatio bellica) või – kui okupeeritav ei osuta vastupanu – rahulik (occupatio pacifica). Okupeeritud territooriumi õiguslikku seisundit reguleerivad Haagi 1907. aasta 4. konventsioon ja Genfi 1949. aasta konventsioon.

Okupeerija – okupant – peab hõivatud maa-alal tagama avaliku korra ja säilitama senised seadused. Okupatsiooniga kaasneda võiv teise riigi või selle osa vägivaldne (ähvarduse või otsese vägivallaga) liitmine (anneksioon) on keelatud; anneksiooni õigusvastasust on sageli püütud kollaboratsionistide abiga varjata.

VE, 2006