Ott, Urmas

 Urmas Ott (23. IV 1955 Otepää – 17.10. 2008 Tartu) teleajakirjanik. Lõpetas 1979 Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurharidustöö teaduskonna näitejuhtimise erialal. Teinud saateid Eesti Raadiole ning töötanud 1979–98 Eesti Televisioonis diktori ja toimetajana. Saanud tuntuks vestlussaadetega „Estraaditähestik” (1983–89), „Teletutvus" (1986–92, saavutas sellega ka tuntuse kogu NSV Liidus) ja „Carte blanche" (1992–98). Teinud aastast 1998 oma vestlussaadet Venemaa televisioonis. Eesti Televisioonis juhtis vestlussaadet „Augustivalgus” (2003), Kanal 2- s saadet „Happy Hour” (2003–06). Tema viimane töö oli Raadio 4-s saatesari „Sündsuse piires”. Kirjutanud oma saadete põhjal raamatuid.

Töid

• Bonpoc + omвem = интервью  (Moskva, 1991)
• Телевизионное знакомство (Moskva, 1992)
• Playback (1994, vene keeles 1995)
• Teine Eesti – Eeslava (1996, ²2000 koos M. Laari ja S. Endrega)
• Vardo Rumessen en face (2002)
• Encore! Neeme Järvi (2001, inglise keeles 2003)
• Erika Salumäe: surplace (2002)
• Asmerid. Topeltpeeglis (2007)

Autasud

• NSV Liidu Ajakirjanike Liidu preemia (1998)
• Valgetähe IV klassi teenetemärk (2005)
• Tallinna vapimärk (2008)

Kirjandus

• M. Karell jt. Urmas Ott. Teletähe lugu. Tallinn, 2009, vene keeles 2010
• Best of : valitud intervjuud ja esseed. I osa. Koostajad S. Endre jt. Tallinn, 2009
• Best of : valitud intervjuud. 2000. aastad. II osa. Koostajad S. Endre jt. Tallinn, 2011 

Välislingid

• A. Lõhmus. Teletutvus Urmas Otiga lõppes. – Postimees, 18.10.2008
• H. Suurkask, L. Šein. Venemaa mäletab unustamatut Urmas Otti suurriigi murdjana. – Eesti Päevaleht, 20. oktoober 2008
• U. Vahe. „Teletutvus” vormis Urmas Otist üleliidulise staari. – Õhtuleht, 25. oktoober 2008
• K. Kalmus. Vene telekanal tegi Urmas Otist filmi. – Eesti Päevaleht, 15. aprill 2009