Pert, Jaan

Jaan Pert (17. III 1899 Peningi vald – 16. VI 1953 Örebro), teatriloolane, teatri‑ ja kunstikriitik ning ajakirjanik. Vanemad talupidajad.

Võttis osa Vabadussõjast. Lõpetas 1920 Tallinnas Jakob Westholmi gümnaasiumi, õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, lõpetas 1925 magistrikraadiga eesti ja üldise kirjanduse erialal. Oli 1924–25 Üliõpilaslehe tegevtoimetaja ning 1924–28 Postimehe teatri‑ ja kunstiarvustaja, 1929 Rändteatri dramaturg, 1929–33 ka Draamastuudio teatrikooli esteetikaõppejõud. 1941–44 tegutses julgeolekupolitsei ajakirjanduse referendina. Tegi aastast 1934 kaastööd ajakirjale Teater, avaldas ajalehtedes kunsti‑ ja teatriarvustusi, kirjutas näidendeid („Õites aed”, 1926; „Õde Beatrice”, 1929; „Moodne Eeva”, 1938) ja romaane („Punane liilia”, 1927; „Sirp õites”, 1928; „Armastus ja nälg”, 1929). Avaldanud artikleid kogumikus „„Vanemuine” 1865–1925” (1925), ülevaate „Draamastuudio 1920–1930” ja esseed „Paul Sepp” (1931) ning „Erna Villmer” (1932). Avaldas monograafiaid kunstnikest („Kristjan Raud”, 1933 jt). Põgenes 1944 Rootsi.

Kirjandus

E. Veidenbaum. Vastuseks Jaan Pert´i lahtisele kirjale. – Nool, 4. juuli 1931
J. Pert. Mälestusi saksa okupatsiooni päevilt. – Rahvuslik kontakt 1983, 3
A. Roolaht. Nii see oli... Tallinn, 1990
O. Kruus. Jaan Perdi saladus. – Keel ja Kirjandus 1994, 9
O. Kruus. Eesti kirjanikud lähevad pigem hulluks kui tapavad enda. – Eesti Päevaleht : Pluss, 13. mai 2000
J. Hain. Tähtsusetu kunstnikeühingu tähtis väljaanne. – Raamatulehitseja. Tallinn, 2011

Välislink

Jaan Pert Eesti biograafilises andmebaasis ISIK

ETBL, 2000 (A. Küngas); täiendatud 2017