Piiper, Johannes

Johannes Piiper (12. IV 1882 Tallinn – 5. X 1973 Tartu), zooloog (ornitoloog ja loomamorfoloog), arstiteadlase Johannes Piiperi isa, bioloogiadoktor (1927). Lõpetas 1913 Peterburi ülikooli. Töötas 1913–19 Tallinna koolides looduslooõpetajana ja 1919–59 Tartu RiiklikusÜlikoolis õppejõuna, oli 1919–23 Tartu Ülikooli (TÜ) zooloogiaprofessori kohusetäitja ja zooloogiainstituudi juhataja (1919–22 ühtlasi TÜ matemaatika-loodusteaduskonna sekretär), aastast 1924 selgroogsete zooloogia erakorraline professor, aastast 1927 korraline professor, 1941–45 zooloogiakateedri juhataja, 1945–50 selgroogsete zooloogia kateedri juhataja, ühtlasi 1922–40 Kuusnõmme bioloogiajaama ning 1922–30 ja 1932–35 TÜ zooloogiamuuseumi juhataja. Täiendas end 1923 TÜ-st komandeerituna Londoni ülikoolis.

Uurimusi embrüoloogia, morfoloogia (peamiselt selgroo arengu), ornitoloogia ja looduskaitse alalt. Tõlkinud (valdas 13 keelt) ja kirjutanud õpikuid (sh „Üldise zooloogia põhijooned” 1920, „Sissejuhatus üldzooloogiasse” I 1938, II 1943). Populariseeris loodusteadusi ja loodushoidu. Oli 1922–23 Tartu Loodusuurijate Seltsi abiesimees ja 1923–29 esimees; organiseeris 1922 seltsi juurde ornitoloogiasektsiooni; aastast 1956 Eesti Loodusuurijate Seltsi auliige. Oli 1922–24 ajakirja Loodus peatoimetaja ja 1933–40 Tartu Rahvaülikooli Seltsi esimees. Piiper on Eesti ornitoloogiakoolkonna rajaja.

Eesti NSV teeneline teadlane (1957).

Eesti Looduskaitse Seltsi auliige.

Töid

  • Üldise zooloogia põhijooned (1920)
  • Loomageograafia (1926)
  • Pilte ja hääli kodumaa loodusest (1935)
  • Pilte ja hääli Eesti loodusest (1948, 31975)
  • Rännakud Eesti radadel (1968)

Kirjandus

EE 14, 2000; VE, 2006; muudetud 2011