Poska-Teiss, Liidia

Liidia Poska-Teiss

Liidia Poska-Teiss (6. IV 1888 Kuressaare – 14. V 1956 Tartu), zooloog, histoloog ja tsütoloog, bioloogiadoktor (1939). Lõpetas 1914 Peterburis (Petrogradis) naiste kõrgemad loodusteaduslikud kursused loodusteaduste õpetamise ja histoloogia alal; töötas sealsamas 1912–14 histoloogiaassistendi abina ja 1914–17 -assistendina, oli ühtlasi 1917 Vladimir Behterevi nimelise psühhoneuroloogiainstituudi histoloogia ja embrüoloogia õppejõud. Oli 1918 Tallinnas kooliõpetaja ja aastast 1919 Tartu Ülikooli õppejõud: 1919–26 zooloogiakateedris assistent, 1926–28 vanemassistent, 1928–39 histoloogiakateedris vanemassistent, aastast 1939 dotsent, aastast 1940 professor ja 1941 ka üldbioloogialabori juhataja. II maailmasõja ajal samas kateedris assistent, 1944–56 tsütoloogia ja geneetika kateedri professor (1948–51 ühtlasi kateedri juhataja), aastast 1956 ka arstiteaduskonna histoloogiakateedri juhataja. Täiendas end 1923 Berliini ülikoolis histoloogia ja embrüoloogia alal. Uuris Eesti limuseid, kahepaikseid (avastas rohekärnkonna olemasolu Eestis), mesoteeli (serooskestade kattekude) ja sugurakke, tõi kudede uurimise tehnikasse uue meetodi – matseratsiooni. Poska-Teiss oli esimene eestlasest naisteadusdoktor.

Töid

• Die Nacktschnecken Estlands. – Archiv für Molluskenkunde LIX, 1927
• Üldhistoloogia (1946, koos Eduard-Gustav Aunapi ja Julius Tehveriga)