rajoon (pr rayon 'piirkond') 1. haldusüksus. Rajoon on võrreldav näiteks Eesti maakonnaga, Saksamaa kreisi või distriktiga jms, provintsist harilikult madalamal tasandil. NSV Liidus moodustati rajoone oblastite, kraide, autonoomsete vabariikide ja väiksemate liiduvabariikide koostisosadena alates 1923. aastast. Eestis jaotati Tallinn 1945 4 linnarajooniks, maarajoonid – arvult 39 – moodustati 26. IX 1950 (eesmärk oli ühtlustada Baltimaade haldusjaotus NSV Liidus kehtivaga), 1964. aastaks vähenes nende arv 15-ni (12. X 1957 kaotati Loksa ja Pärnu гajoon, 24.1 1959 Antsla, Kallaste, Kilingi-Nõmme, Kiviõli, Kose, Mustvee, Orissaare, Otepää, Pärnu-Jaagupi, Suure-Jaani, Tõrva, Türi ja Vastseliina гajoon, 14. X 1960 Jõhvi гajoon, 14. IV 1961 Lihula ja Räpina гajoon, 28. III 1962 Keila, Tapa ja Väike-Maarja rajoon ning 21. XII 1962 Abja, Elva, Märjamaa, Põltsamaa ja Vändra гajoon; Pärnu rajoon taastati 21. XII 1962, Kohtla-Järve rajoon moodustati sealse linnapiirkonna külanõukogudest 15. X 1964.

Haldusreformi tehes nimetati 1. I 1990 Haapsalu, Harju, Hiiumaa, Jõgeva, Kohtla-Järve, Kuressaare, Paide, Põlva, Pärnu, Rakvere, Rapla, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru rajoon samanimelisteks maakondadeks. Tallinnas olid 11. IV 1991 kuni 1. IX 1993 Ida- (endine Mere-), Lõuna- (endine Lenini), Lääne- (endine Oktoobri) ja Põhjarajoon (endine Kalinini гajoon). 

2. taksonoomiline üksus (taimegeograafiline гajoon, maastikurajoon, majandusrajoon).

Vaata ka seotud artiklit

• rajoonimine

EE 8, 1995