Kultuurrohumaa

Punane ristik

rohumaaviljelus, taimekasvatuse haru, mis tegeleb rohttaimede viljelemisega. Umbes 500 aastat eKr hak­kasid Eesti alal lammimetsad karjakasvatusest tule­nevalt asenduma rohumaadega. Looduslikel rohu­maadel piirdub inimtegevus põhiliselt saagi koristamise ja kasutamisega. Kultuurrohumaade rohumaaviljeluse algus seostub ristiku kasvatamise algusega. Rohumaade pealtparanduse alguseks võib pidada nüüd Tallinna pii­res oleva Kristiine heinamaa kuivendamist 17. sajandi III veerandil. Mineraalväetiste kasutuselevõtt mõisa­tes 19. sajandi II poolel soodustas põllumajanduslikku katsetegevust ja sellega ka rohumaaviljeluse teoreetilise aluse – rohumaa­teaduse – arengut. Rohumaateadust edendati ka mitmes Eesti Vabariigi uurimisasutuses (Tooma Sookatsejaamas, Jõgeva Sordikasvanduses, Riigi Põllu­töö Katsejaamas). Kaasajal tegeldakse rohumaaviljelusega Eesti Maaviljeluse Instituudis, rohumaateadust õpetatakse Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudis.

EME 2, 2009 (K. Annuk); muudetud 2011