Rooma riik

Rooma riik, Vana-Rooma, antiikaja suurriik 8. sajandist eKr – 476 pKr. Sai alguse Latiumi maakonnast Rooma linnast, mille asutamise aastaks peetakse 753. aastat eKr. Roomlased vallutasid kõigepealt Itaalia ning seejärel enamiku Vahemere-äärseid alasid. Suurim oli Rooma riik keiser Traianuse valitsemisajal (98–117 pKr). Siis kuulusid sellesse peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia, Gallia, Hispaania, Noricum, Pannoonia, Dalmaatsia, Daakia, Traakia, Makedoonia, Ahhaia (Lõuna- ja Kesk-Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia, Armeenia, Assüüria, Süüria ja Araabia (osa tänapäeva Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist, Palestiinast ja Iisraelist) ning kogu Põhja-Aafrika rannikuala (osa tänapäeva Marokost, Alžeeriast, Tuneesiast, Liibüast ja Egiptusest). Alates 2. sajandist vähenes Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude sissetungide tagajärjel pidevalt. Pärast keiser Theodosius I surma (395) jagati Rooma riik Lääne- ja Ida-Rooma riigiks. Lääne-Rooma riik piirnes idas Daakia, Kreeka ja Kürenaikaga. Pärast seda kui rugide väepealik Odoaker oli 476 kukutanud viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse, lakkas Lääne-Rooma riik olemast, Ida-Rooma riigi alal säilis 1453. astani Bütsantsi riik. Rooma riigi traditsioonid elasid Bütsantsis ja uuenenult ka Saksa-Rooma riigis (püsis 1806. aastani).

Kuningate ajajärk

Vanimad andmed Rooma riigi ajaloo kohta pärinevad 8. sajandist eKr, kui Rooma künkail paiknevad karjuste ja maaharijate asulad hakkasid ühinema. Rooma rahvas pärines latiinidest, kelle hulka sulas sabiine (neile omistatakse Kvirinaali asula) ja etruske. Kuningate ajajärk (traditsioonilise kronoloogia järgi 753–510 eKr) oli Rooma linnriigi (polis, civitas) kujunemise aeg. Sugukonnad rühmitusid 30 kuuriaks ja 3 triibuseks. Perekonna üle valitses piiramatu võimuga pereisa (pater Familias). Rooma riigi eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningas (rex), kes täitis väepealiku, preestri ja kohtuniku ülesandeid. Rahvakoosolek hääletas kuuriate järgi. Vanemate nõukogusse – senatisse – kuulusid mõjuvõimsate perekondade pead (parres), kellest aja jooksul kujunes päritav patriitside aristokraatia. Patriitsisugukondadest väljapoole jäi lihtrahvas plebeid, kelle hulka suurendasid tulnukad (põhiliselt ümberkaudsed latiinid); paljud neist muutusid patriitside klientideks (klienteel). Pärimuse järgi valitsesid üksteise järel 7 kuningat: Romulus, Numa Pompilius, Tullus Hostilius, Ancus Mardus, Tarquinius Priscus, Servius Tuilius ja Tarquinius Superbus. Ajaloolisteks isikuteks saab neist pidada ainult kolme viimast, kes olid etruski päritolu (nn Tarquiniuste dünastiast). Etruskide ülemvõimu ajal arenes riik kiiresti nii majanduslikult, kultuuriliselt kui ka poliitiliselt. Kuningavõim muutus päritavaks ja omandas autokraatlikud jooned. Servius Tulliuse reformiga rühmitati kodanikud (populus Romanus) varanduse ja elukoha järgi (tsensus).

Vabariigi ajajärk (510 — 30 või 27 eKr)

Pärast Tarquinius Superbuse pagendamist kehtestasid patriitsid aristokraatliku vabariigi. Kuninga asemel said kõrgeimaiks võimukandjaiks kaks igal aastal valitavat konsulit. Varase vabariigi elus oli peamine plebeide ja patriitside vaheline võitlus (setsessioon), mida peeti poliitiliste õiguste ja maa (ager publicus) pärast. 3. sajandi alguseks eKr olid plebeid saavutanud patriitsidega täieliku poliitilise võrdsuse (Hortensiuse seadus 287 eKr). Patriitsid ja plebeid lakkasid olemast eri seisused; vanadest patriitsisugukondadest ja jõukatest plebeiperekondadest tekkis uus aristokraatia nobiliteet, kes võttis Rooma riigi valitsemise enda kätte (magistraat, senat, komiitsid). 5. sajandil eKr sõdisid roomlased pidevalt naaberhõimude latiinide (sõlmisid 493 nendega liidu), etruskide (Veji), sabiinide, eekvide ja volskidega. 387 eKr rüüstasid Roomat (v. a. Kapitooliumi) gallialased (keldid). Latiini sõjas (340–338 eKr) allutas Rooma kogu Latiumi. Samniidi sõdade (343–290 eKr) tagajärjel läks Rooma riigi võimu alla Kesk-Itaalia. Pärast Pyrrhose üle saavutatud võitu alistati aastaks 270 eKr Lõuna-Itaalia. Etruuria lõpliku vallutamisega (265 eKr) saavutas Rooma ülemvõimu kogu Itaalias, v. a. poolsaare põhjaosa (Gallia cisalpina; Gallia). Itaalia linnad ja kogukonnad olid Roomaga sõltuvusvahekorras (divide et impera). Neil säilis kas täielik või kärbitud omavalitsus, kuid kõik nad olid kohustatud andma Roomale sõjaväge ega tohtinud ajada iseseisvat välispoliitikat (ka omavahel). Võidetuilt konfiskeeriti 1/3–2/3 maad, kuhu rajati kolooniaid. Osa kogukondi liideti Rooma riigiga (munitsiipium). Enamik linnu ja kogukondi olid Rooma liitlased (socii Italici), neid sidusid Roomaga erisugustel tingimustel sõlmitud liidulepingud. Puunia sõdades (264–146 eKr) purustati Kartaago, hõivati Sitsiilia, Sardiinia, Korsika, Hispaania rannik ja Kartaago maa-ala (need muudeti Rooma provintsideks) ning saavutati ülevõim Vahemere lääneosas. 2. sajandi alguses eKr vallutati Gallia cisalpina ja Liguuria, Illüüria sõdadega algas Rooma riigi laienemine idapoolseile Vahemeremaadele. Kolmes sõjas (215–168 eKr) võideti Makedoonia ja muudeti 148 eKr Rooma provintsiks. Pärast Aitoolia Liidu (189 eKr) ja Ahhaia Liidu purustamist (146 eKr) allutati Kreeka linnriigid. Ibeeria poolsaarel jätkus võitlus lusitaanide ja keltibeeridega (Numantia vallutamine 133 eKr). Nn Süüria sõjas (192–188 eKr) võitis Rooma Antiochos III-t ja pani seega aluse oma mõjuvõimule Väike-Aasias (129 muudeti provintsiks Pergamon). 121 eKr moodustati Alpide taga Gallia Narbonensis'e provints.

Sõdade tulemusena rajati Vahemeremaid hõlmav Rooma maailmariik (Imperium Romanum). Sellega kaasnesid suured ühiskondlikud ja majanduslikud muutused. Naturaalmajanduse ja patriarhaalse elulaadi tõrjusid kõrvale orjanduslik suurpõllundus (latifundium, villa), käsitöö, kaubanduse ja rahanduse areng ning Itaalia linnastumine. Laostunud talupojad siirdusid linndesse. Linnapleebs (plebs urbana), kelle alam vahekiht olid parasiteerivad proletaarid, ja maapleebs (plebs rustica) muutusid erinevate huvidega kihtideks. Senaatoriseisuse kõrvale tekkis ratsanikuseisus. Tugevnes Itaalia linnade ülemkiht, nn munitsipaalne aristokraatia, ja hakkas kujunema provintsiaristokraatia. Riigikorralduselt oli Rooma jäänud poliseks, kus valitses traditsioonidele tuginev nobiliteedi oligarhia. Linnriiklik valitsuskord ei sobinud impeeriumi (eriti provintside) haldamiseks. Nende vastuolude tõttu algas 2. sajandi viimasel kolmandikul eKr Rooma vabariigi poliitiline kriis, seda teravdasid orjade ülestõusud (eriti Sitsiilias 138–132 ja 104–101 eKr). Rahvatribuunide, vendade Cracchuste reformiliikumisega (133–121 eKr) algas kodusõdade ajastu, mis lõppes vabariikliku korra kokkuvarisemisega. Gracchuste ajal tekkis kahe poliitilise suuna, optimaatide ja populaaride vastuolu. Peagi said riigis otsustavaks jõuks väejuhid. Numiidia kuninga Jugurthaga peetud sõjas (111–105 eKr) tõusis ratsanikuseisuse ja populaaride toetusel esile Marius, kelle sõjaväereform pani aluse proletaarsele palgaarmeele, see sai sisepoliitilises võitluses määravaks jõuks. Liitlassõja (90 —88 eKr) tulemusena anti Rooma kodaniku õigused kõigile Itaalia elanikele. Pontose kuninga Mithridates Vl-ga (89–63 eKr) sõdides hõivas Rooma uusi maid Aasias (Pompeiuse vallutused). 88 eKr puhkes Mariuse ja Sulla vahel kodusõda. Sulla leegionid vallutasid Rooma, kuid pärast seda, kui Sulla oli Mithridates VI vastu sõtta läinud, haarasid võimu Marius ja Cinna. Idast naasnud Sulla kehtestas terroristliku (proskriptsioon) diktatuuri, mis püsis 82–79 eKr. Hispaanias võitles 70. aastail Sulla režiimi vastu Sertorius. 74–71 eKr toimus Itaalias Spartacuse juhtimisel antiikaja suurim orjade ülestõus. 63 eKr paljastas Cicero Catilina vandenõu. 60 eKr sõlmisid Caesar, Pompeius ja Crassus senativastase I triumviraadi. Caesar, kes oli 58–49 eKr prokonsulina Gallias, keeldus täitmast senati korraldust volitused maha panna ja sõjavägi laiali saata. Järgnenud kodusõjas (49–45 eKr) võitis Caesar Pompeiuse ja teda toetava senati väe ning kehtestas diktatuuri. Pärast Caesari tapmist (15. III 44 eKr) moodustasid tema lähimad poolehoidjad Antonius, Octavianus ja Lepidus II triumviraadi (43 eKr), õiendasid proskriptsioonide abil arved poliitiliste vastastega ning purustasid vabariiklaste Brutuse ja Cassiuse väe (Philippi lahing 42 eKr). Kõrvaldanud võimult Lepiduse ja purustanud Sextus Pompeiuse, võitis Octavianus Aktioni lahingus 31 eKr Antoniuse ja Kleopatra ning sai pärast Egiptuse vallutamist 30 eKr ainuvalitsejaks. 27 eKr tunnustas senat Octavianuse kõrgeimat võimu ning andis talle Augustuse tiitli.

Varase keisririigi ehk printsipaadi ajajärk (30 või 27 eKr — 284 pKr)

Rooma riik suurima ulatuse ajal

Augustuse ja ta järglaste valitsusvorm ei olnud veel autokraatlik. Keisri (princeps'i, printsipaat) kõrgeim sõjaväeline ja tsiviilvõim põhines sellel, et ta koondas enda kätte tähtsaimate vabariigiaegsete magistraatide (konsuli, tsensori, rahvatribuuni) ametivõimu, sh eelkõige sõjaväelise võimu (impeerium). Keiser valitses strateegiliselt tähtsaid provintse ja rahandust (fiskus), talle allusid alaline sõjavägi (Augustuse ajal 28 leegioni), pretoriaanid ja ametnikud (prefekt, prokuraator, legaat). Vormiliselt oli kõrgeim võim küll senatil, kuid tegelikult allus seegi keisrile. 14 pKr lõpetasid tegevuse komiitsid ja pleebs kaotas poliitilises elus tähtsuse. Pärast Augustuse surma elavnes senatiaristokraatia opositsioon, selle mahasurumiseks rakendasid Juliuste-Claudiuste dünastia keisrid Tiberius, Caligula, Claudius ja eriti Nero terrorit. Puhkesid ülestõusud Pannoonias, Traakias, Gallias, Britannias ja Palestiinas (Juudi sõda). Nero kukutamisele järgnenud kodusõjas võitis Vespasianus, võimule tuli Flaviuste dünastia 1. ja 2. sajandil arenes eriti läänepoolsetes provintsides — Hispaanias, Gallias ja Aafrikas — kiiresti majandus. Alates 1. sajandi lõpust kaotas Itaalia järk järgult juhtiva koha. Paranes provintside majandus – rajati linnu, ehitati teid – ja õiguslik olukord kärbiti asevalitsejate omavoli, anti kodanikuõigusi, Caracalla ediktiga (212) said kõik provintsiaalid Rooma riigi kodanikeks. Sellel rajanes Antoniuste-aegne keisririigi õitseng («kuldne ajastu»). Traianuse vallutuste tulemusena saavutas Rooma riik suurima ulatuse (vt kaart). Hadrianus kindlustas piire (limes). Impeeriumi nõrgenemise esimesed tunnused ilmnesid Marcus Aureliuse ajal (Markomanni sõda). 3. sajandil elas Rooma riik läbi sügava majandusliku ja poliitilise kriisi. Põllumajanduses muutus valitsevaks kolonaadil põhinev latifundium. Kaubandus-rahalised suhted nõrgenesid, algas linnade langus. Impeeriumis levis Palestiinas võrsunud kristlus, mille tõkestamiseks hakkasid Decius ja Valenanus kristlasi kogu riigis taga kiusama. Severuste dünastiale järgnes anarhia (nn sõdurkeisrite ajajärk). Kodusõdadega kaasnesid barbarite — germaanlaste, pärslaste — sissetungid ning provintside — Palmyra, Gallia, Hispaania ja Egiptuse — lahkulöömine Aurelianusel õnnestus riigi ühtsus taastada.

Hiline keisririik ehk dominaadi ajajärk (284—476)

Diocletianuse ja Constantinuse reformidega rajati sõjaväeline ja bürokraatlik monarhia (dominaat). Mõjukaimaks kihiks said koloone ja patronaadi all olevaid talupoegi ekspluateerivad suurmaaomanikud. Linnad allutati keisrivõimule. Korraldati ümber maksustamine (annoona), sõjavagi ja haldus, kehtestati kaasvalitsejate süsteem. Kujundati paljuastmeline ametnikkond, mis neelas suure osa riigi sissetulekuist. Tsiviilvõim eraldati sõjaväelisest. Valitsevaks usuks sai ristiusk, mida Julianus Apostatal ei olnud õnnestunud lämmatada. 4. sajandi II poolel süvenes impeeriumi kriis veelgi. Provintsides tekkisid lahkulöömistaotlused. Puhkes koloonide, talupoegade ja orjade ülestõuse (bagaudid). Suure mõju omandasid riigi teenistuses olevad germaani väepealikud (Stihcho, Odoaker). Et kriis idapoolseid provintse vähem puudutas, tegi Constantinus pealinnaks Konstantinoopoli. Pärast Constantinust valitsesid keisririigi ida ja lääneosa tavaliselt eri keisrid (lääneosa keisri residents oli Mediolanum (Milano) või Ravenna). Pärast Theodosius I surma (395) jagunes impeerium lõplikult Ida-Rooma riigiks ja Lääne-Rooma riigiks. Ida-Rooma riik (Bütsants) püsis aastani 1453, kuna Lääne-Rooma riik hukkus Suures rahvasterändamises, millele olid andnud tõuke hunnid. Keiser Valens sai 378 Adrianoopoli lahingus luua läänegootidelt, kes 410 hõivasid ja rüüstasid Rooma. Hunnid suudeti küll suurte pingutustega tagasi tõrjuda (Katalaunia lahing 451), kuid 455 rüüstasid Roomat vandaalid. Viimased Lääne-Rooma keisrid olid germaani väepealikute käsilased, neil oli võimu ainult Itaalias. 476 kukutas Odoaker Romulus Augustuluse Lääne-Rooma riik lakkas olemast.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Antiigileksikon. Tõlge sks. k. Tallinn, 1985
  • N. Maškin. Vana-Rooma ajalugu. Tallinn, 1962
  • H. Bengtson. Grundriss der rõmischen Geschichte mit Quellenkunde, Bd. I. Republik und Kaiserzeit bis 284 n. Chr. München, 1982
  • M. Cary, H. H. Scullard. A history of Rome down to the reign of Constantine. London, 1979
  • A. Demandt. Die Spätanüke. Römische Geschichte von Diocletian bis Justinian 284–565. München, 1989
  • A. H. M. Jones. The later Roman Empire 284–602. Oxford, 1964
  • Л. Винничук. Люди, нравы и обычаи древней Греции и Рима. Пер. с польск. М., 1988
  • С. И. Ковалев. История Рима. Л., 1986
  • М. Сергеенко. Жизнь древнего Рима. Очерки быта. М.; Л., 1964
  • F. Schultz. Geschichte der romischer Rechtwissenschaft. Weimar, 1961
  • R. Kleis. Antiikkirjanduse ajalugu. Tallinn, 1980
  • Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1971
  • I. M. Tronski. Antiikkirjanduse ajalugu. Tartu, 1949

EE 8, 1995