Ruhnu vana kirik

Ruhnu puukirik, õieti Ruhnu Püha Magdaleena kirik, vanim säilinud puitehitis Eestis; asub Ruhnu saarel Ruhnu külas. 1643–44 ehitatud alghoone koosnes piklikust ühelöövilisest pikihoonest ja sellega idas liituvast kitsamast polügonaalse lõpmikuga kooriruumist altariga. Algselt vooderdamata seinad on tahutud ristpalkidest kalasabatapp-puhasnurgaga, katus laudadest. Tõenäoliselt 1755 ehitati barokse torniga lääne-eeskoda. Lääneküjel peaportaali kohale paigutatatud kumer, hilisbarokne akantus- ja lill­dekooriga puidust kaar, mis oletatavasti pärineb hukkunud laevalt ahtriosast. 19. sajandi II poolel või juba 1851. aastaks (viimane on lõigatud pea­portaali kohal olevale lauake­sele kõrvuti aastaarvuga 1644) ehitati koori põhjaküljele käär­kamber ning kaeti seinad nii seest kui ka väljast laud­voodriga.

Kirik pühitseti 22. IV 1644, taaspühitseti 31. XII 1999.

Kantsel ja altar

Ruhnu kiriku kantsel, ees vasakul rahapakk

Pikihoone on kumera laudlaega, ruumi lääneosas on kahele entaasiga puitsam­bale toetuv kitsas väär (tõenäoliselt 1737). 17. sajandi keskpaigast pärit seitsmetahulise põhiplaaniga keerdsammastega kantslikorpus toetub puidust balusterjalale; lameda polügonaalse kõlaräästa põhjal on Kristuse aukirkusest ümbritsetud pale reljeefse päikesekujundina. Kirikuga ühevanusel tammepuust altaril on õhukesest ja tugevast Rootsi lubjakivist mensa; väike nelinurkne põlvituspingiga altariaed on 19. sajandist (esi- ja lõunakülje tahveldis 17.–18. sajand).

Kooriruumi idaseinas on on ehisraamis altaripilt „Kristus Ketsemani aias“ (19. sajandi keskpaik), mille annetas 1859. aastal õuenõunik, assessor, Soome Kirjanduse Seltsi liige, esimene Soome kaubandusagent Tallinnas, Naissaare kiriku ehituse toetaja Gustaf Fredrik von Böningh (surnud 1866).

Pingistik

Meestepingi otsalaual on kiri: HANS BENCK SON

Mõlemal pool keskset käiku asetsevad pingid, mille kaunistus ja konstruktsioon on eriti huvitav. Pinkide välisotsad on kinnitatud seinte külge, siseotsad aga toetuvad neljakandiliseks tahutud palkidele, mis on asetatud kahele poole piki keskset käiku. Et istuma minnes oleks hõlpsam kõrgest palgist üle astuda, on need iga pingi vahekohalt kumeralt madalamaks lõigatud. Iale pingil on raamatulaud, mis ühe otsaga on kinnitatud seina ja teisega pingi otsasamba külge. Viimased on kaunistatud lihtsate lõigetega, seejuures on iga samba kaunistus teistest natuke erinev. Eriti rikkaliku kujundusega on lõunapoolsete (meestepoole) pinkide otslauad, millesse on lisaks dekoratiiv­setele kujunditele lõigatud ka omanike nimesid, initsiaale ja peremärke. Naistepoole pinkide otsasambad on madalamad ja lihtsamalt kaunistatud. Ka pinkide kõrgus ja vahe on meestepoolel tunduvalt suurem. Mõlema poole pingistiku ees on kaunistustega esipaneel. Pingid on põhiosas barokiajast 17. ja 18. sajandist, osaliselt 19. sajandist.

Kantsli kõrval naistepingistiku ees on väheldane jalalt ahenev rahapakk (tõenäoliselt 17. sajand).

Muu kirikuvara

Kirikuhoonest vanemast kirikuvarast on säilinud hiliskeskaegne paest ristimiskivi ning sama iidne meresõitjate kaitsepühaku Nikolause kujukese ja ladinakeelse eestpalvesooviga tornikell (mõlemad kivikirikus).   15. sajandi algusest pärit puust krutsifiks viidi 1944 Rootsi, viis Ruhnu keskaegset puuskulptuuri asuvad Riias Ajaloomuuseumis.  

Tinaraamistikuga akendel (koo­ris 3-nurkse sillusega, pikihoo­nes segmentkaarsed) olid 17. sajandi keskpaigast pärinevad ovaal­sed maalitud klaasid. Ka need viidi 1944 Rootsi, asuvad Stockholmis. Tinaraamides aknad restaureeriti ja klaasimaalid kopeeriti 1998 Eesti Kunstiakadeemia klaasioskonnas (vt Ruhnu puukiriku klaasimaalid).

Klaasist ja kristallist laelühtrid ei ole algsel kujul säilinud. Huvipakkuvad on arvukad sepistatud seinalühtrid (17.–18. sajand) ning viinapuuväät-ehisvöönditega tornikell (1899). 

Kirikus on maal „Kuramaa ja Semgallia hertsog Wilhelmi paraadportree“. Tegemist on Riia meistri Julius Siegmund 1895 valmistatud koopiaga tundmatu õuekunstniku maalist (1615). Hertsoginna Sophia portree hävis 19. sajandi II poolel. Säilinud hertsog Wilhelmi ja hertsoginna Sophia vappepitaafid (1615) ning Ventspilsi vürstliku puunikerdaja Johann Märtensi akantusäärisega vapi kujuline nimetahvel (1731).

Kirikut ümbrit­seb surnuaed, kus on Ruhnule iseloomulikke katusega puit­riste; kirikuaia katusega väraval on tagasihoidlik sisse­lõigatud dekoor.

Kogudus läheb kirikusse. Väravast kirikuni viis käsipuuga tee

Ruhnu puukiriku sisevaade (1943)

Kogudus puukirikus 1920. aastatel. Tõenäoliselt Rootsi peapiiskopi Nathan Söderblomi visiidi ajal 12. VII 1922.