Ahvenamaa skäärrannik

skäär (rts skär ’takistus’; ingl skerry, vn шхера), kaljulaid, peamiselt kristalseist kivimeist koosnev väheldane madal kaljusaar või kari, veepealne või veealune silekalju või silekaljustik, ka rannalähedane rahn. Skäärid on enamasti mandrijää silutud iidsed kaljukõrgendikud (harvemini liustikutekkelised kuhjepinnavormid). Skäärid moodustavad mere ja suurte järvede kerkivail laugrannikuil suuri skääristikke (eriti Soomes, Rootsis, Norras, Kanadas ja Karjalas), sellist keerukalt liigestunud rannikut nimetatakse skäärrannikuks. Skääre on ka Alaska, Gröönimaa, Tšiili jmt rannikul. Suured skäärid on harilikult metsased, Norras kattunud põhiliselt kanarbikuga, väikestel skääridel taimkatet pea-aegu ei ole.

Navigeerimine on skääristikes karide ning kitsaste ja käänuliste faarvaatrite tõttu ohtlik, laevatamisel vajatakse harilikult lootsi abi.

Mõnel Eesti laiul on rootsikeelset sõna skär sisaldav rööpnimi: Kokskär (Keri) ja Stenskär (Vaindloo).

EE 8, 1995; VE, 2006; muudetud 2011