Gustav Suits (30. XI 1883 Võnnu küla, Kastre-Võnnu vald – 23. V 1956 Stockholm), luuletaja, kirjandusteadlane ja teatrikriitik, Aino Suitsu abikaasa, Maret Suitsu isa. Eesti Teaduste Akadeemia liige (1938). Isa koolmeister.

Lõpetas 1904 Tartu kroonugümnaasiumi, õppis 1904–05 Tartu ülikooli ajaloo‑keeleteaduskonnas, lõpetas 1910 Helsingi ülikooli cand. phil. (aastast 1919 mag. phil.) kraadiga (kuulas seal ka professor Eliel Aspelin‑Haapkylä teatrilooloenguid). Töötas 1911–13 Helsingi ülikooli raamatukogus, 1913–17 soome ja rootsi keele õpetajana Helsingi vene gümnaasiumis, viibis 1914 stipendiaadina Pariisis, osales 1917–19 Eesti poliitilises elus, oli 1919–44 Tartu ülikooli eesti ja üldise kirjanduse kateedri juhataja (aastast 1924 erakorraline, aastast 1931 korraline professor; õpilasi: Karin Kask, Eti Sirg, ,Rudolf Põldmäe, Bernard Kangro jpt). Oli Noor‑Eesti rühmituse juhte ja „Teatri‑raamatu” (1913) toimetajaid ning Akadeemilise Kirjandusühingu asutajaid (1924, aastani 1941 esimees).

Avaldanud luulet (ka teatriainelist poeesiat, sh „Hamleti proloog”, 1913). Teatrist hakkas kirjutama õpilasena, üliõpilasena analüüsis kutselise Vanemuise avaetendust, August Kitzbergi draamat „Tuulte pöörises”. 1920. aastail kirjutas autori, teatri ja näitekirjanduse suhetest (eriti Shakespeare’i, Molière’i ja Holbergi põhjal) ning eesti dramaturgiast. Oli Tartu Draamateatri Seltsi (1932) ja selle Näitekunsti Stuudio asutajaid ning viimases maailma (sh Aasia rahvaste) teatri ajaloo lektor. Teise maailmasõja ajal avaldas Postimehes peamiselt Vanemuise lavastuste retsensioone. Põgenes 1944 Soome kaudu Rootsi, töötas seal Nobeli instituudi raamatukogus ja jätkas kirjanduslikku tegevust.

Aastast 1931 Soome Kirjanduse Seltsi ja aastast 1936 Prantsuse Académie Septentrionale’i korrespondentliige, aastast 1935 Uppsala ülikooli audoktor. Temast on Oskar Kruusi näidend „Armastuslaul Kevadetüdrukule” (1979).