Harilik rukis

Harilik tatar

teravili, rühm peamiselt kõrreliste sugukonda kuuluvaid kultuurtaimi, keda kasvatatakse tärklise- ja valgurohkete vil­jade – terade – saamiseks (teistesse taimesugukondadesse kuuluvaid teravilju, nt tangukultuurina tuntud tatart, kasvatatakse vähem). Teraviljade saaki tarvitatakse toidu valmista­miseks (harilikult jahu, kruupide, tangude või helvestena), tärklise-, piirituse- ja õlletööstuses ning loomasöödaks.

Teravili on inimkonna põhitoidus; terade saamiseks kasvatatakse teravilja rohkem kui 50%-l kogu maakera külvipinnast. Terades on kõiki inimesele ja loomadele vajalikke toitaineid: valke, rasvu, sahhariide, mineraalaineid, vitamiine jms. Valkude ja sahhariidide suhe umbes 1:7 on inimorganismile füsioloogiliselt hästi sobiv. Viljapeksul eralduvat põhku (kõrsi, õlgi) ja aganaid tarvitatakse allapanuks, koresöödaks, katte- ja pakkematerjaliks, kütteks, mõnel maal tselluloositööstuse toor­aineks ja muuks. Kohati, sealhulgas Eestis, kasvatatakse teravilja ka haljalt koristamiseks.

Eestis kasvatatakse peamiselt otra, rukist, kaera ja nisu; need on temperatuuri suhtes vähenõudlikud (Eestis kas­vatatavate sortide soodsaim temperatuur on 13–15°C), kuid suh­teliselt põuakartlikud pikapäevataimed. Hirss, mais, riis ja sorgo on soojanõudlikud lühipäevataimed, nad (v.a riis) taluvad hästi põuda. Teraviljad on enamasti üheaas­tased. Nisul, rukkil ja odral on ka talvituvaid vorme; neid – taliteravilju – külvatakse sügisel (Eestis augusti lõpus või septembri alguses). Taliteraviljad lepivad idanemis- ja tärkamisjärgus jaheda temperatuuriga (4–13°C); sügisel kasvu lõpetades ning kevadel kasvu alustades vajavad nad kokku 30–70 päeva jooksul minimaalset elutegevust võimaldavat temperatuuri (0–5°C), muidu neil ei teki genera­tiivseid organeid.

Viimasel poolsajandil on aretatud uusi hübriidseid teravilju, sealhulgas nisu ja rukki hübriid tritik ning nisu ja orasheina hübriid Tritipyron.

Loe täiendavalt artiklit Eesti tera- ja kaunviljakasvatus.

VE, 2006; EME 2, 2009 (M. Kraav); muudetud 2011