uurikud, mitmesse goferlaste ehk uuriklaste (Oeomyidae) sugukonna perekonda kuuluvad Põhja-Ameerika närilised. Uurikud on mutitaolised jässakad lühikeste jalgadega loomad; tüvepikkus 9–30 cm, sabapikkus 4–14 cm. Kaela pole väliselt märgata; saba on paljas või hõredakarvaline. Silmad ja kõrvalestad on väikesed. Hästi arenenud pisaranäärmed eritavad paksu, sarvkesta puhastavat nõret. Uurikud saavad närida ka siis, kui suu on suletud, sest ülahuult on võimalik sulgeda tugevate kaarjate lõikehammaste taga. Põsetaskud on suured, ulatuvad näopiirkonnast õlgadeni. Jõulistel eesjäsemetel on tugevad kaeveküünised. Karvastik on liigiti ja isenditi erinev (mustjast valkjani), aluskarva pole. Urikud veedavad suurema osa elust maa all. Söövad peamiselt taimede maa-aluseid osi, pinnale tulevad üksnes toitu (tükeldatud taimeosi) varuma. Uurikute keerukad urusüsteemid koosnevad pikkadest madalatest, peamiselt toidu hankimiseks ja tassimiseks rajatud käikudest ja sügavaist, pesakambrite, toiduladude ja väljaheitehoidlatega käikudest. Urgude rajamisel väljakaevatud mulla lükkavad uurikud maapinnale püstõõnte kaudu, mis nad hiljem sulevad. Uurikud on paiksed, tegutsevad kogu aasta. Suurema osa aastast elavad erakuna. Uurikud kobestavad pinnast, seega soodustavad mulla niiskuse säilimist ja huumusega rikastumist, kuid nad võivad kahjustada põllukultuure ja noorte puude juuri. Pesakonnas on 2–10 poega, aastas üks pesakond või rohkem. Liigi- ja isendirohkeimad рerekonnad on lääneuurikud (Thomomys), idauurikud (Geomys), taltuusa (Orthogeomys) ja kollauurikud (Pappogeomys).

EE 10, 1998