Õim, Asta
Asta Õim (27. IX 1943 Tallinn), keeleteadlane, filoloogiakandidaat (1981, Voroneži ülikool, vene keele ja soome-ugri keelte alal). Lõpetas 1970 Tartu Riikliku Ülikooli vene filoloogina. Töötanud 1971–2001 Eesti Keele Instituudis (1992–2000 direktor), 2002. aastast Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur. Uurimusi eesti keele semantika, leksikoloogia ja leksikograafia alalt. Emakeele Seltsi ning 1996–2000 Eesti Teaduste Akadeemia direktorite nõukogu ja Tallinna Pedagoogikaülikooli kraadikaitsmisnõukogu liige.
Töid
- Vene-eesti sõnaraamat I–IV (1984–94, I–II koostajaid, III–IV vastutavaid toimetajaid)
- Sünonüümisõnastik (1991, 22007)
- Fraseoloogiasõnaraamat (1993, 22000)
- Antonüümisõnastik (1995, 21998)
- Väljendiraamat (1998, 22008)
- Eesti-vene vestmik (1999, 2009)
- Kole mees, aga konna ei söö: kõnekäände mitmest vallast (2003, koostaja, koos K. Õimuga)
Autasud
- Eesti Kultuurifondi aastapreemia (1992)
- Eesti Vabariigi teaduspreemia (1992)
- Eesti Teaduste Akadeemia medal (1997)
- Valgetähe V klassi teenetemärk (2001)
Kirjandus
- See põnev, tüütu, vaevaline sõnaraamatutöö. Vestelnud M. Jõgi. – Kultuurileht 1995, 29. september
- R. Saukas. Asta Õim 60. – Folklore 2004, 25
EE 14, 2000; muudetud 2011
Kategooriad: Biograafiad | Eesti keeleteadlased