õis

Õis

Arnoldi raitlillel on maailma suurim õis

õis (flos), katteseemnetaimede (õistaimede) generatiivne (sugulise paljunemise) organ, fülogeneesis kujunenud lühivõsust. Võsu telg on muundunud õiepõhjaks, millele kinnituvad (harilikult kuni viie ringina) teisteks õieosadeks muundunud lehed: keskelt (tipust) alates emakad (isasõiel puuduvad), tolmukad (emasõiel puuduvad) ja liht- (perigoon) või kaheliõiekate. Lihtõiekate koosneb ühetaolistest kattelehtedest (tulbil, maikellukesel), kaheliõiekattel on harilikult rohelised tupplehed (õietupp) ja valged või värvilised kroonlehed (õiekroon), mis muudavad õie tolmeldajaile hästi nähtavaks. Õiekatte lehtede värvus oleneb kas rakumahlas lahustunud pigmentidest (antotsüaanid tekitavad sinise või punase, antoksantiinid kollase värvuse) või kollastest ja punastest kromoplastidest. Harilikult lahklehine õiekate ja teised õie osad võivad kokku kasvada, näiteks liitlehiseks õiekatteks (krooniks, tupeks) või liitunud tolmukkonnaks ja emakkonnaks.

Õie kroonlehtedel kasvavad harilikult kokku alumised, kitsamad osad pinnukеsed ning moodustavad krooniputke; kroonlehtede ülemised, laiemad osad naastud jäävad kokku kasvamata ja ümbritsevad krooniputke suuet ehk neelu. Osade asetus on harilikult kiirjas (aktinomorfne õis) või monosümmeetriline (sügomorfne õis), harvemini di- või asümmeetriline. Enamikul üheidulehelistel liikidel on sarnaseid õieosi kolm või kuus, kaheidulehelistel harilikult neli või viis. Paljudel liikidel on mõningate õieosade arv kahanenud (nt käpaliste õies on üksainus tolmukas). Õieosade arvu ja paigutuse seaduspärasusi väljendatakse õievalemina ja õiediagrammina (õieosade skemaatilise tasapinnalise projektsioonina).

Õie ehituses kajastub liigi tolmlemisviis: putuktolmlejate õiekroon on silmatorkav, nende õies leidub meenäärmeid, tuultolmlejail õiekatet enamasti pole või on see lihtne, kilejas (kaselistel, kõrrelistel). Suurim õis on raitlillel.

Välislink

EE 10, 1998; VE, 2006; EME 2, 2009 (T. Paal, A. Kalda)