alev, linnast väiksem asustusüksus, haldusüksusena Eestis nüüdisajal kas vald (alevvald) või valla koosseisus vallasisene alev. 2013 oli Eestis 12 alevit, millest 5 on alevvallad ja 7 vallasisesed alevid.

Alevid tekkisid juba feodalismi ajal peamiselt linnuste ja kloostrite juurde kaubandus- ja käsitöökeskustena. Juba 16. sajandil oli Eestis 14 alevit, 1917–27 sai aleviks 20 asulat. Aleveid muudeti edaspidi linnadeks. 1934 toimunud rahvaloenduse andmeil oli Eestis 15 alevit, mis 1938. aastal alevite kaotamise seaduse tagajärjel muudeti linnadeks (v.a Võõpsu, mis muudeti alevikuks).

Uuesti võeti alevid kasutusele 1945. aastal, mil neid oli 18 (1945–61 eristati Eestis linnatüüpi, töölis- ja kuurortaleveid). NSV Liidus (sh Eesti NSV-s) olid alevid ühtlasi omavalitsuslikud haldusüksused (elanikke pidi olema vähemalt 2000), asulatena kuulusid nad linnaliste asulate kategooriasse, nende elanikud loeti linnarahvastiku hulka. 1985 aastal oli Eesti NSV-s 24 alevit. 1948–61 sai Eestis aleviks 14 ja 1971–91 4 asulat.

Üldse oli Eestis aastast 1917 alevi õiguse omandanud 56 asulast 2003. aastaks 35 saanud linnaks, 7 linnaosaks ning 6 alevikuks (sh 1938–79 linn olnud Mustla). Pärast 2003. aastat on alevi staatuse saanud 2005. aastal Järva-Jaani, 2008 Kiili ja 2011 Paikuse.

Et kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (1993) ei näe alevit kui omavalitsuslikku haldusüksust ette, muutusid 1993. aasta teisel poolel 11 alevit (peale tabelis loetletute ka tollased alevid Tamsalu ja Võsu) halduslikult vallaks, tekkisid nn alevvallad.

Vaata ka seotud artikleid

• alevvald
• Eesti haldusjaotus
• Eesti haldusjaotuse kujunemine
• Eesti linna- ja maarahvastik

EE 1, 1985; EE 12, 2003; muudetud 2013