Alutaguse madalik

Alutaguse madalik, pinnamoe suurvorm ja maastikurajoon Kirde-Eestis; 3345 km2. Hõlmab Peipsi nõo loode- ja põhjaosa, sopistub edelasse Endla järve ümbrusse ja jätkub Venemaal. Paekivine aluspõhi ei paljandu.

Pinnamood, mullastik, taimestik

Narva karjääri tehnogeenne maastik

Eesti Elektrijaama ümbritseb tehnogeenne maastik (tagaplaanil tuhaärastusala)

Kurtna järvestiku maastik, esiplaanil Liivjärv

Alutaguse madalikule on omased jääjärve- ja järvetasandikud (74% alast), suured metsad (Eesti suurim metsasus, 88%) ning peamiselt põlevkivi kaevandamisel tekkinud tehnogeensed maastikud. Asustus paikneb peamiselt Peipsi rannikul ja jõgede ääres. Madaliku keskosas asub kirde–edela-sihiline ligi 30 km pikkune Iisaku–Illuka–Kurtna mandrijää servamoodustiste vöönd. Iisakul on lai (umbes 700 m) ja kõrge (kuni 42 m) lavaja laega järsunõlvaline põllustatud oos (Tärivere mägi, 94 m), mida liigestavad piklikud nõod. Jõugal asub kahe rööpse oosiaheliku vahel pikkades nõgudes neli järve. Ooside liival ja kruusal on kujunenud rähksed rendsiinad ning seal kasvab salu- ja sürjamets. Servakuhjatiste vööndi äärmises kirdeosas paikneb irdjääväljas tekkinud, valdavalt keskmisest ja peenliivast koosnev Kurtna mõhnastik (umbes 15 km2, kuulub Kurtna maastikukaitsealasse). Aastast 1964 on Pannjärve karjääris kaevandatud suure kvartsisisaldusega liiva. Mõhnade asemele on seal kujunenud tehisjärv. Vasavere veehaarde tõttu on põhjavee ja mitme järve veetase langenud. Mõhnastiku leede-, leetunud ja küllastumata liivmuldi katab hõredavõitu palu- ja nõmmemännik, mis on kasvanud pärast 1941. aasta metsapõlengut. Kurtna mõhnastikust lõuna pool on mitu kõrgendikku: Kuremägi (kuni 92 m), Kivinõmme mõhnastik, Tudulinna ja Avinurme liustikujõe deltakuhikud ning Iisaku–Varesmetsa ümbruse lavad. Kesk- ja Ida-Alutagusel vahelduvad leede-glei- ja turvastunud leedemuldadel kasvavad väikese tootlikkusega siirdesoomännikud rabadega. Märgadel liivadel takistab paljudes kohtades metsakasvu mullakihis leiduv nõrgkivi. Maastikku liigestavad mõne meetri kõrgused luitestunud rannavallid ja enamasti 6–8 (harva kuni 12) m kõrgused ja 2–5 km (Puhatu soostikus ka üle 20 km) pikkused, valdavalt kirde–edela-sihilised leedemuldadega luitevallid. Puhatu soostikus on rohkem kui 20 m kõrgusi ja 60–90 m laiusi luiteid. Neid kuivi sambliku-, kanarbiku- ja pohlamännikutega kaarjaid kõrgendikke (paljud neist on soosaared) nimetatakse kriivadeks.

Alutaguse madaliku lääneosas (mõlemal pool Muraka raba) ning Mustveest edelas, valdavalt saviliivadel ja liivsavidel kujunenud leostunud ja leetjatel gleimuldadel kasvab soostunud kaasik. Jõgede lähedal on paljudes kohtades lodu-sanglepikuid. Peeneteralistel järveliivadel kujunenud gleimuldadel kasvab mitut tüüpi soostunud metsa. Madalate rannavallide gleistunud leetunud muldadel leidub palukuusikuid. Peipsi põhjarannikut ääristab 32 km ulatuses vaevalt kilomeetri laiune männimetsane katkendlik luitevöönd (luidete kõrgus 5–8, Smolnitsas kuni 12 m). Järvevälja ja Smolnitsa luitestik on looduskaitse all.

Alutaguse madaliku äärmise kirdeosa (Puhatu soostiku põhjaosa) maastik on tehnogeenne. Kurtna mõhnastiku idapiiril asub umbes 13 km pikkune ja kuni 3 km laiune Oru turbaväli (turba võtmiseks suletud), sellest ida pool on Viivikonna (kaevandamiseks suletud), Sirgala (aastast 2008 Eesti Kaitseväe harjutusväli) ja tegutsev Narva põlevkivikarjäär. Kaevandatud aladel on ligi ühe kilomeetri laiused ja paari kilomeetri pikkused (Sirgalas 1,5– 2,3 km) lainjad puistangulavad, mida üksteisest eraldavad väljaveoteede 10–25 m sügavused kraavikujulised paekivise põhjaga süvendid (ligi 10% alast). Mõni neist on kaevandamise ja vee eemaldamise lõppedes täitunud veega. 1 t põlevkivi kaevandamiseks on tulnud näiteks Sirgalas eemaldada 2,4 m3 vett. Tasandatud puistangualad sobivad kõige paremini metsastamiseks (peamiselt mänd, vähem arukask, kuusk, sanglepp ja lehis). Kõrgesoo serval on soojuselektrijaamade tekitatud suured tuhaärastusalad (tuhakihi paksus kohati üle 10 m).

Narva jõest läänes asub suuri soid (Puhatu ja Tudu soostik, Sirtsi soo ning paljude märede ja õõtsiksoodega üksteisest eraldatud rabalaamadest koosnev Muraka raba ja Ratva soo). Rabasaared ja metsad on kaljukotka, tedre, metsise ja rabapüü elupaigad ning haruldaste taimeliikide (väheõiene tarn, hammasjuur, nõiakold, lehitu pisikäpp, sinine emajuur, õõtsikuil harilik sookäpp ja väike käopõll) kasvukohad. Maastikurajooni äärmises edelaosas, jäänukjärvedega Endla nõos, hõlmavad sood kolmveerandi alast.

Puhatu soostik

Peipsi põhjarannikul Kauksi rannas on männikuga kaetud luited

  

Siseveed

Alutaguse madaliku jõed suubuvad Narva jõkke (Mustajõgi, Poruni jõgi, Gorodenka oja) ja Peipsi järve (Alajõgi, Rannapungerja jõgi, Avijõgi, Mustvee jõgi, Kullavere jõgi). Endla nõost kulgeb väljavool Põltsamaa jõe kaudu. Alutaguse madalikul on palju kuivenduskraave (eriti Tudu, Avinurme ja Mustvee ümbruses ning Vooremaaga piirneval alal). Peale Kurtna järvestiku on muid järvi umbes 30, enamik neist asub soos. Rabades on rohkesti laukaid. Äärmisse kirdeossa ulatub Narva veehoidla.

Kurtna mõhnastiku üks järvi on Nõmme järv

Peipsi järv Mustvee kohal

Mustvee jõgi

Looduskaitse ja asustus

Kaitstavad alad hõlmavad Alutaguse madalikust 16,4%, suurimad neist on Muraka looduskaitseala, Puhatu looduskaitseala ja Agusalu looduskaitseala. Peipsi rannikul ja Narva jõe vasakkaldal on eesti-vene segaasustus. Alutaguse madaliku rahvarohkeim asula on Mustvee linn. Suurimad Peipsi-äärsed asulad (nn järvekülad) on Kodavere, Omedu, Kasepää, Tiheda, Kükita, Raja, Vilusi ja Lohusuu. Põhjaranniku külad (Kauksi, Kuru, Uusküla, Alajõe, Remniku) on väikesed, rohkem inimesi on neis ainult suvitushooajal. Narva jõe kaldal asuvad Vasknarva, Jaama, Permisküla ja Kuningaküla (nn jõekülad), metsade keskel vähestel põllustatud aladel Kõnnu, Võtikvere, Ulvi, Venevere, Avinurme, Tudulinna, Tudu, Iisaku ja Kuremäe ning kirdeosa kaevanduspiirkonnas Viivikonna ja Sirgala.

Kirjandus

  • Virumaa: koguteos. Koostaja K. Saaber. Rakvere, 1996
  • Peipsi. Toimetajad E. Pihu ja A. Raukas. Tallinn, 1999
  • I. Arold. Eesti maastikud. Tartu, 2005

EE 11, 2002; EE 12, 2003 (I. Arold); muudetud 2011