Eesti rannavallipaigastikud
Rannavallipaigastikud paiknevad jääjärvede või jääajajärgse mere ning Peipsi ja Võrtsjärve alt vabanenud aladel. Need on madalatel, 1–3 m kõrgustel veeristiku- (klibu-), kruusa- ja liivavallidel ning nendevahelistes nõgudesnõgudes kujunenud maastikud. Kohati (Hiiumaal Tahkuna poolsaarel, Loode-Eestis Nõva ja Kirde-Eestis Vasknarva ümbruses ning Põhja-Eesti klindilahtedes) leidub eriti palju 20–30 m laiusi ning vaevalt paari meetri kõrgusi rööbitisi palumänniku või nõmmeniiduga liivavalle, mille vahel asuvad sama laiad või laiemad soostunud niitude või siirdesoo- ja rabaribad. Mitmes kohas on märgade alade sees üksikuid laiemaid ja pikemaid männikutega liivavalle. Paeklibuvallidel kasvab salu- (näiteks Puhtu poolsaarel) ja loometsi ning -kadastikke. Rannavallistike hulka loetakse nendega koostiselt sarnased merre ulatuvad maasääred (Sõrve poolsaarel). Mõnel pool (Pärispea poolsaarel) koosnevad rannavallid raudkiviveeristest ja -kruusast. Kui kerkivale rannikule kuhjub pidevalt klibu, kruusa ja liiva ning rannajoon taandub sujuvalt, siis tekib vallide asemele meretasandik (rannikuterrass), mille taimestik sarnaneb rannavallide taimestikuga.
 Nõva rand |  Rand Pärispea poolsaarel (2001) |  Sõrve sääre rannavallid |
EE 11, 2002 (I. Arold)
