Hiiumaa suurimad saared (km2)
Hiiumaa	989
Kassari	19,3
Vohilaid	3,9
Heinlaid	1,62
Saarnaki laid	1,48
Kaevatsi laid	1,4
Hanikatsi laid	0,92
Sadamalaid	0,45
Taguküla laid	0,36
Reigi laid	0,3

Hiiumaa, Lääne-Eesti saarestiku põhjapoolseim, suuruselt Eesti teine saar (989 km²), moodustab koos lähisaartega samanimelise maastikurajooni (1122 km²). Halduslikult kuulub kogu maastikurajoon Hiiu maakonda, välja arvatud Vormsi saar, mis kuulub Läänemaasse. Peale Hiiumaa kuuluvad maastikurajooni Kassari, ligi 230 peasaare rannikumeres asuvat väikesaart (laidu ja rahu), Salinõmme poolsaarest kagus paiknevad Hiiumaa laiud ja Vormsi. Hiiumaa piirneb põhjast ja läänest avamerega, kagust Väinamerega, Saaremaast eraldab Hiiumaad Soela väin, Vormsist Hari kurk. Rannajoon on tugevasti liigestunud. Suurimate poolsaarte, läänes Kõpu ja põhjas Tahkuna vahel paikneb palju väiksemaid poolsaari (Riidma, Rambi, Ninametsa, Kootsaare) ja lahtesid (Luidja, Paope, Reigi, Meelste). Ka kagurannik on poolsaare- ja laherohke (Sarve, Salinõmme ja Õunaku poolsaar ning Soonlepa, Õunaku, Vaemla, Käina ja Jausa laht). Maakerke (umbes 3 mm/a) tagajärjel on poolsaareks muutumas Hiiumaa kagurannikul asuv Kassari saar (Hiiumaaga ühendatud tammide kaudu) ning merelahtedest tekib uusi rannikujärvi. Suurimad lahed on Mardihansu, Kassari ja Tareste. Hiiumaast kirdes asub laevasõiduks ohtlik Hiiu madal.

Hiiumaa hakkas mere alt vabanema rohkem kui 10 000 aastat tagasi, kui üle veepinna kerkisid Kõpu poolsaare kõrgemad osad. Suur osa saarest vabanes vee alt Limneamere staadiumis.  

Pinnamood ja siseveed

Hiiumaa aluspõhjas esinevad Ülem-Ordoviitsiumi ja Alam-Siluri lubjakivid. Hiiumaa pinnakatte tuumik on moreen, valdavalt katab seda mereliiv. Saare idaosas leidub arteesia vett ja esineb karsti. Sarve poolsaarel ulatub paene aluspõhi maapinna lähedale ja moodustab Kallastel Vahtrepas 10 m kõrguse biohermse panga. Saare kõrgeim koht on Kõpu poolsaarel Kõpu kõrgustikul asuv Tornimägi (68 m). Tahkuna poolsaarel ja läänerannikul on luiteahelikke (Leemeti mäed). Hiiumaa lõuna- ja idaosas on madalaid oose (Emmaste ja Männamaa vahel) ja moreenitasandikke. Eriti tasane on maapind saare kaguosas Käina ümbruses, kus pinnakatte moodustavad moreen ja viirsavi. Kärdlast kagus Paluküla-Partsi-Tubala alal paikneb Kärdla meteoriidikraatri ringvall, Kärdla lähedal on Helmerseni kivid ja leidub ka rändkive (näiteks Vanapaganakivi ehk Tõllukivi).

Üle 10 km pikkusi jõgesid on 7 (tuntuim on Vanajõgi). Saare soostunud siseosas (Pihla, Määvli ja Õngu soo, vastavalt 30,4, 7 ja 11,3 km²) on Tihu jäänukjärved. Siseveekogude hulka võib lugeda ka merest tekkinud rannikujärved, millest osa on veel riimveelised (näiteks Käina laht).

Mullastik ja taimkate

Liivmuldade osatähtsus on Hiiumaal Eesti suurim, enamikku saart katavad gleiliivmullad, siseosas on ulatuslikult leet-glei-liivmuldi ja madalsoomuldi, Kõpu ja Tahkuna poolsaarel leetunud ja leedemuldi. Rähkseid rendsiinasid on Kassaril ja Hiiumaa kirdeosas. Hindeklassi poolest (VII–IX) on Hiiumaa mullad Eesti väheväärtuslikemad.

Taimestik on liigirikas (umbes 1000 liiki kõrgemaid taimi), saare võrdlemisi pehmes merelises kliimas kasvavad ka haruldased ja reliktsed liigid luuderohi (II kaitsekategooria liik) ja harilik jugapuu (II kaitsekategooria liik). Väga rikkalik on ranna- ja veelinnustik. Hiiumaa maastikurajoonis on põllumajanduslikku maad 15,6% ja metsa 71,5% (peamiselt lehtmets ja männik). Sisetasandikel on nõmmed ja puisniidud, rabad (Määvli, Pihla) ja sooniidud.

Hiiumaa randades on merikapsas laialt levinud (pildil õitsev merikapsas)

Õngu küla metsas kasvatatakse rododendroneid

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti maastikuline liigestatus
• Eesti pinnavormide liigitamine
• Hiiu maakond

Kirjandus

• I. Arold. Eesti maastikud. Tartu, 2005

EE 12, 2003 (I. Arold); VE, 2006; muudetud 2011