Väinameri
Väinameri, Eesti lääneranniku ja Lääne-Eesti saarte vaheline Läänemere osa, moodustab Läänemere avaosa ja Liivi lahe põhjaosa vahelise väinastiku; 2243 km2, saartega 2600 km2, keskmine sügavus 4,9, suurim 24 m (Kesselaiu ja Muhu vahel), maht 10,6 km3, soolsus 6–6,5‰, vee pinnatemperatuur juulis 17,5–18,5 °C, talvel veidi alla 0 °C. Väinamere põhjapiiriks loetakse Lehtma (Tahkuna poolsaarel) ja Telise neeme (Noarootsi poolsaarel) vahelist joont, lõunapiiriks Kübassaare lõunatipu rööbikut (58° 25,5′ pl). Kitsamas mõttes käsitletakse Väinamerd Muhu, Saaremaa, Hiiumaa, Vormsi ja mandri vahelist mereala (1700 km2), mida ülejäänud Läänemerega ühendavad Suur ja Väike väin, Soela väin ning Hari ja Voosi kurk. Väinamere lääneosa tuntakse ka Kassari lahe ehk Hiiu väinana ning idaosa Muhu väinana. Suurimad lahed on Haapsalu ja Matsalu laht. Väinameri on jääkattes harilikult detsembri keskpaigast aprilli lõpuni. Hoovusi (enamasti lõunast põhja) tekitab peamiselt tuul.
Elustik on võrdlemisi liigivaene, kuid isendirohke, peamised püügikalad on räim, ahven, meritint, säinas, tuulehaug, merisiig, angerjas ja vimb. Enamik Väinamerd asub Lääne-Eesti saarestiku biosfäärikaitseala piires, Matsalu laht ja selle lähiümbrus kuuluvad Matsalu rahvusparki, Käina laht koos rannikuvööndiga kuulub Käina lahe – Kassari maastikukaitsealasse, enamik Hiiumaa laide Hiiumaa laidude maastikukaitsealasse, Rumpo poolsaare rannikualad Vormsi maastikukaitsealasse.
Läbi Väinamere kulgevad Virtsu–Kuivastu, Rohuküla–Heltermaa, Rohuküla–Sviby ja Orjaku–Triigi parvlaevaliin, paadisadam on ka Orissaares ja Haapsalus. Tugeva jää korral rajatakse üle Väinameree liikluseks jääteed.
Väinamere nimi võeti Eestis kasutusele 1930. aastate lõpus, varem samastati teda Muhu väinaga (Moonsund).
EE 12, 2003; muudetud 2011