gleistunud muld, ajutiselt liigniiske muld, mille profiilis on hajusalt gleilaike ja roosteplekke. Ülagleistumise korral on need ülemistes kihtides, süvagleistumise korral lähtekivimis ja alumistes kihtides. Gleistunud muld on mis tahes automorfse ja sellele vastava hüdromorfse tüübi üleminekuline alltüüp, kujutab endast muldkatte sujuvate piiridega kateenat. Ehituse, koostise ja omaduste poolest sarna­neb gleistunud muld vastava automorfse mullaga, olles sellest pisut huumusrikkam ja suurema veehoidevõimega, paljudel juhtudel ka happelisem, vähem täiusliku ja fulvohapeterikka huumusega. Eristatakse gleistunud rendsiinasid, gleistunud leostunud, gleistunud leetjaid, gleistunud kahkjaid, gleistunud leetunud ja gleistunud leedemuldi. Gleistunud kahkjad mullad ja gleistunud leetunud mullad moreenil on üksnes ülagleistunud, ilma vähimategi põhjavee ja süvagleistumise tunnusteta. Seevastu gleistunud leetunud ja gleistunud leede-liivmullad on huumusilluviaalsed ja süvagleistunud.

EME 1, 2008