muld

muld, maakoore pindmine kobe kiht, biosfääri osa, mis on tekkinud elusa ja eluta looduse (kivimite) pikaajalisel vastastikusel toimel (mullateke). Muld on taimede, bakterite, seente ja mullaloomastiku elu- ja toitekeskkond; nende elutegevus ja laguained, kõik keskkonnaolud ja inimtegevus (maaparandus, mullaharimine) kujundavad mulda. Mulla tüsedus (maapinnast suurima sügavuseni, kuhu ulatub organismide mõju) küünib mõnest sentimeetrist mitme meetrini. Eristatakse korest (kivid, kruus; osakeste Ø üle 1 mm) ja peenest (liiv, tolm, ibe; Ø alla 1 mm). Mulda liigitatakse tekke, arengu, ehituse, koostise ja omaduste järgi klassideks, tüüpideks, alltüüpideks ja liikideks; muldade liigitelu põhiüksus on mullatüüp.

Loe täiendavalt artiklit mulla klassifikatsioon.

Mullaprofiili põhilised horisondid

Muld on taimede kasvukeskkond, teda mõjutavad taimse, loomse ja mikroobse orgaanilise aine muundumise saadused. Muld on produktsiooniprotsessi tulemus ning vee ja mineraalide allikana ühtlasi selle eeltingimus. Muld on jaotunud geneetilisteks horisontideks ja tema sügavus küünib mõnest sentimeetrist (kõvadel kivimitel, nt graniidil, paasil) mõne meetrini (troopikas ja lähistroopikas). Muld koosneb tahkest (mineraalne ja orgaaniline), vedelast (mullavesi ja mullalahus), gaasilisest (mullaõhk) ja elusast ainest (mullaelustik, mikroorganismid). Mulla lähtekivimist pärineb mineraalosa, see mää­rab tema mineraalse, keemilise ja granulomeetrilise koostise ning füüsikalise ja keemilise seisundi. Kuumutamisel põlev orgaaniline osa koosneb orgaanilisest ainest ja huumusest (85–95%) ning moodustab mineraalmullas enamasti 1–10%, turvasmullas kuni 98% mulla massist. Orgaaniline osa on mullatekke liikumapanev jõud, tema toimel kujuneb ja eristub mullaprofiil. Mineraal- ja orgaanilise osa vahekorrast ning koostisest sõltuvad mulla režiim ning enamik mulla omadusi ja seisundeid. Mulla tahkes osas on erineva läbimõõduga osakesed: 2 mm-st suuremad osakesed moodustavad korese, 2 mm-st väiksemad osakesed peenese. Ibe ja huumuse hulgast ning kaltsium- ja raudioonide rohkusest oleneb mulla struktuur, mis võib olla üksikteraline või sõmeraline (tompjas, teraline, pähkeljas, tulpjas, prismaatiline, lehtjas) ja horisonditi erineda. Parimad on tompja, teralise või pähkelja struktuuriga mullad, neis on taimedele küllal­dasel hulgal vett, õhku ja toitaineid. Mullavesi päri­neb eelkõige sademeist. Omastatav vaba vesi paik­neb ja liigub mulla kapillaarides. Mida peenemad on mullaosakesed ja mida suurem kapillaaride ruumala, seda suurem on mulla veemahutavus (veehoidevõime) ja seda väiksem tema veeläbilaskvus. Orgaaniliste ja mineraalainete ning gaaside lahustumisel mullavees moodustub mullalahus, mille koostis ja kontsentrat­sioon ning nende ajaline ja horisonditi muutumine mõjutavad oluliselt mullaprotsesse, mulla toiterežiimi ja keemilist seisundit. Peale looduslike olude mõjutavad mullalahust väetamine, agrotehnika ja maaparandus. Mulla veerežiim (vee sisenemine mulda, tema liikumine mullas ja eemaldumine mullast) oleneb maakoha kliimast, mulla lähte- ja aluskivimist, pinnamoest, taimkattest ja inimtegevusest. Läbiuhtelise veerežiimi puhul ületab sademete hulk aurumise ning sademevesi uhub igal aastal või mõneaastase perioodi järel mulla kuni põhja­veeni läbi. See on iseloomulik parasvöötme metsadele ning troopika ja lähistroopika muldadele. Läbiuhtumiseta veerežiimi korral on aastane sademete hulk ligikaudu võrdne aurumisega; põhjavee ülapiiril asuva kapillaarvöötme ja rippvee vahel on nn surnud horisont, mille veesisaldus on lähedane närbumisniiskusele. See on iseloomulik kuivade rohtlate muldadele, kuid seda võib olla ka metsavööndis. Aurumise tüüpi veerežiim on poolkõrbe- ja kõrbemuldadel, kus soolastest aluskihti­dest mullapinnani ulatuv kapillaarvesi kannab põhja­veest üles lahustunud soolasid ja põhjustab muldade sooldumist. Mullaõhk sisaldab peale lämmastiku ja hapniku veeauru, ammoniaaki jt gaase ning 10–100 korda rohkem süsinikdioksiidi, kui on atmosfääris. Mullaõhu gaasid neelduvad mulla tahketes osakestes ning lahustuvad mullavees. Mulla ja atmosfääri vahe­line õhuvahetus mõjutab orgaanilise aine muun­dumist ja mullaprotsesse ning ka fotosünteesi kulgu; õhuga täitunud pooride hulk ei tohiks mullas langeda alla 10%. Mulla soojenemine ja jahtumine sõl­tuvad mullavee ja -õhu vahekorrast, mulla soojusneelamisvõimest, erisoojusest ja soojusjuhtivusest. Kiiremini soojenevad tumeda värvusega, ebatasase pinnaga ja õhurikkad mullad, vesi aeglustab mulla sooje­nemist ja jahtumist. Mulla omadusi ja režiime mõjutab inimtegevus (muldade kultuuristamine, maaparandus, agrotehnoloogia jm).

VE, 2006; EME 2, 2009