mulla veemahutavus
mulla veemahutavus, mulla veehoidevõime, algselt absoluutselt kuivas mullas olev vee hulk, mida selline muld suudab kinni hoida. Mulla veemahutavust mõõdetakse massi- või mahuprotsentides või veesamba kõrgusega (mm-tes). Eristatakse mitut mulla veemahutavuse liiki (neid nimetatakse ka mulla hüdroloogilisteks konstantideks). Maksimaalne hügroskoopsus on mullaosakestega tugevasti seotud vee hulk, mis on liikumatu ja taimedele mitteomastatav ega osale aktiivselt mullaprotsessides. Mida rohkem on mullas saviosakesi ja huumust, seda suurem on mulla eripind ja seega ka maksimaalne hügroskoopsus. Sellest 1,5 korda suurem niiskus on närbumisniiskus, millest väiksema veesisalduse juures taimed närbuvad ning mullaprotsessid vaibuvad. Maksimaalne molekulaarne veemahutavus ehk kapillaarsidemete katkemise niiskus haarab kogu mullas seotud vett ja liikumatut kapillaarvett, selle ja närbumisniiskuse vahe on raskesti omastatava vee hulk (ka see on suurem savi- ja huumusrikkas mullas). Väliveemahutavus on suurim mullas seotud ja rippuva kapillaarvee hulk, mis alati ja kõikjal moodustub pärast lume sulamist, kui gravitatsioonivesi on nõrgunud ning mulla ja atmosfääri vaheline rõhk tasakaalustunud. Sademete hulgast ja mulla füüsikalisest seisundist olenevalt võib väliveemahutavus tekkida aastas ka rohkem kordi. Väliveemahutavuse ja maksimaalse molekulaarse veemahutavuse vahe on keskmiselt omastatava vee hulk, mis paljude muldade puhul on taimede peamine varustaja ning osaleb aktiivselt mullaprotsessides. Väliveemahutavuse ja närbumisniiskuse vahe on mulla aktiivveemahutavus, mis moodustab omastatava vee diapasooni mullas – see on olulisimaid mulla füüsikalise seisundi iseloomustajaid. Kapillaarne veemahutavus on üksnes mulla kapillaarvöötmes ning on oluline kõrge põhjaveetasemega gleistunud ja gleimuldades. Kapillaarse veemahutavuse ja väliveemahutavuse vahe on kergesti omastatava vee hulk. Enamiku muldade puhul ei ole sel tähtsust, sest kapillaarvööde asub sügaval ja taimede veega varustamisel ei osale. Täielik ehk maksimaalne veemahutavus (mulla kõik poorid on veega täitunud) on vett kandvas horisondis ning seda arvutatakse teoreetiliselt mulla üldpoorsuse, tiheduse ja mullas seotud vee suuremast tihedusest tuleneva paranduse järgi.
EME 2, 2009