hellenism

Hellenistlikud riigid enne Roomaga peetud sõdade algust (u 200 еKr)

hellenism (kr.), Kreeka ja teiste idapoolsete Vahemeremaade ajaloo- ja kultuuriperiood umbes 330–30 eKr, s.o Aleksander Suure vallutustest viimase diadohhide riigi Egiptuse langemiseni Rooma võimu alla. Nimetuse hellenism tõi teadusse Johann Gustav Droysen (1836).

Aleksander Suure sõjaretk avas Idamaad kreeklaste sisserännule ja kreeka kultuuri mõjule. Aleksandri järglaste, diadohhide rajatud hellenistlikes kuningriikides (Ptolemaioste Egiptuses, Seleukiidide riigis, Pergamonis jt) tekkinud hellenismi iseloomustab kreekaliku ja idamaise vastastikune mõjustamine ja põimumine kõigil elualadel: majanduses, ühiskonnakorras ja kultuuris. Majandus- ja kultuurikeskused kandusid Kreekast Egiptusse, Väike-Aasiasse, Süüriasse, Mesopotaamiasse, kus rajati hulk Kreeka polise tüüpi linnu ja sõjaväeasulaid; itta valgunud kreeka-makedoonia kolonistid ühes kohaliku helleniseerunud ülikkonnaga moodustasid hellenistlike riikide valitseva klassi. Kaubandussidemete ulatumine Araabiasse, Aafrikasse, Indiasse ja Hiinasse ning tehnika progress põhjustasid 3. sajandil eKr hellenistlike riikide majanduses tõusu. 2. sajandil alanud majanduslik ja poliitiline kriis lõppes Vahemere idakalda maade langemisega Rooma võimu alla.

Hellenistlik kultuur

Hellenistlik kultuur (erinevalt helleni ehk klassikalisest kreeka kultuurist) oli uut tüüpi kreeka kultuur, see tekkis uutes keskustes (Aleksandria, Antiookia, Pergamon, Rhodos), mitmesugustest Kreeka polistest pärit kreeklaste keskkonnas idamaade kultuuri mõjustusel; kreeka ühiskeel (koinee) sai hellenistliku maailma suhtlemis- ja kultuurikeeleks. Hellenistlikule kultuurile oli omane kosmopolitism ja individualism, mis väljendub tolle aja filosoofilistes õpetustes (küünikute õpetus, stoitsism, epikureism). Filosoofiast (keskus Ateena), milles käsitleti peamiselt eetikat, eraldusid ja saavutasid õitsengu reaalteadused: matemaatika (Eukleides, Archimedes), astronoomia (Aristarchos Samoselt, Hipparchos Nikaiast), geograafia (Eratosthenes), meditsiin (Herophilos, Erasistratos) ja botaanika (Theophrastos). Aleksandrias tekkis filoloogia (Zenodotos Efesosest, Aristophanes Byzantion, Aristarchos Samothrakest). Hinnatavamaid ajaloolasi on Polybios, koostati esimesed kreekakeelsed teosed Idamaade ajaloost (Manethon, Berossos). Tehnika edenes eelkõige sõjanduses (heite- ja piiramismasmad) ja ehituses. Religiooni iseloomustab müstitsism (müsteeriumid), sünkretism (Serapise kultus) ja monoteismiideede levik, lootus jumalikule õiglusele ja trööstile, mis valmistas pinda ristiusule. Hellenistlik kultuur on oluline etapp antiikkultuuri arengus, tema mõju ulatus Rooma riigist Indiani.

Hellenistliku kirjanduse ja kunsti kohta vaata artikleid Vana-Kreeka kirjandus ja Vana-Kreeka kunst.

Vaata ka seotud artikleid

EE 3, 1988