jääaeg, glatsiaalaeg, ajavahemik, mille vältel suurt osa Maa pinnast katsid mandriliustikud. Jääaegu oli juba Eelkambriumis, üks pikimaid (peamiselt lõunapoolkeral) oli Permis, mitu jääaega oli Kvaternaaris. Kvaternaari mandrijäätumiste ja neid eraldavate jäävaheaegade kestus on hinnanguti 0,6–2,5 miljonit aastat.

Peale jäävaheaegade, mille vältel mandrijää (v.a polaaraladel) sulas täiesti, on olnud väiksemaid jääserva taandumisi, interstadiaale ja ostsillatsioone. Iga mandrijää pealetung hävitas taimestiku ja loomastiku või sundis neid taanduma jääst vabadele aladele. Jääaegadel elasid Euraasias karmi kliimaga kohastunud loomad, näiteks mammut, karvane ninasarvik, tarvas, ürgpiison, koopakaru, polaarrebane, lindudest polaarlõoke.

Mandrijää raskuse all maakoor vajus, see on põhjustanud kompensatsioonifist kerkimist (glatsioisostaasia). Glatsiaalteooria kujunes 19. sajandi keskpaigas, kuid praegugi on teadlasi (antiglatsialistid, marinistid), kes eitavad jääaegu ning seletavad mandrijää kujundatud setteid (liustikusetted) ja pinnavorme (liustikulised pinnavormid) merelainetuse, rannajää ja jäämägede toimega (driftihüpotees).

Jääaja põhjuste kohta on rohkesti hüpoteese, kuid ükski neist ei ole leidnud üldist tunnustust. Üsna veenvalt seletab sooja- ja külmaperioodide vaheldumist nn süsibappegaasiteooria, mille kohaselt maa soojusrežiimi reguleerib atmosfääri süsihappegaasi hulk. Viimast mõjutavad vulkanism, taimestik, mäestike murenemine, organismide kõdunemine ja nüüdisajal ka tootmistegevus.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti pinnakatte ehitus ja kujunemine
• jäävaheaeg
• Pleistotseen

EE 4, 1989; VE, 2006; muudetud 2012