„Kalevipoeg”

Kalevipoja suur lingukivi Saadjärve kaldal

„Kalevipoeg”, eesti rahvuseepos, mille Friedrich Reinhold Kreutzwald koostas rahvaluuleainese põhjal. Põhiline aines on peamiselt Ida-Eestis levinud muistendid, mis räägivad hiidvägilasest Kalevipojast, kes kannab kive, loobib neid vaenlase pihta, tekitab pinnavorme ja veekogusid, ehitab linnu ja sureb, kuna Kääpa jões lõikab mõõk tal jalad alt. Niisuguste pärimusteadete motiivistikus leidub sarnasust nii lääne- (eriti Skandinaavia) kui ka idapoolsete hiiulugudega. Tema nime vastet (Kolõvan Kolõvanovitš) leidub eesti laenuna vene bõliinades.

„Kalevipoja" teaduslik esmatrükk ilmus 1857–61 koos saksakeelse rööptõlkega

„Kalevipoja” eestikeelne rahvaväljaanne (1862)

Kirjanduses on Kalevipoega mainitud juba 17. sajandil (Heinrich Stahl), huvi temaga seotud ainestiku vastu elavnes 19. sajandi alguses (Kristjan Jaak Peterson, Gustav Heinrich Schüdlöffel). Kalevipoja-muistendite motiivistikku üritas sisuliseks tervikuks ühendada Friedrich Robert Faehlmann. Ta visandas 1839 Õpetatud Eesti Seltsis peetud ettekandes eepose põhisündmustiku ja suunitles ainestiku muinsusromantilise, rahvuslik-heroiseeriva töötlemise. „Kalevala” algredaktsiooni mõjul esitas Georg Julius Schultz-Bertram samal aastal eesti eepose koostamise kui programmilise estofiilse ülesande. Teost asus pärast Faehlmanni surma (1850) kirjutama F. R. Kreutzwald, kes ajastu romantiliste arusaamade vaimus käsitas seda tööd rahvasuus olemas olnud tervikliku värsseepose taastamisena säilinud katkendite alusel. Tema teose peategelane on muistne kuningas ja rahvuskangelane.

„Kalevipoja” algredaktsioon, nn „Alg-Kalevipoeg” (1853; „Esiandeks” ja 12 lugu, 13 817 värssi), ei pääsenud tsensuuri takistuste tõttu trükki. Põhjalikult ümbertöötatuna ilmus teos annete kaupa Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes (1857–61, koos saksakeelse tõlkega; 20 lugu, 19 087 värssi) ja 1862 Kuopios rahvaväljaandena (mõni väike lühendus lõplikus redaktsioonis, 19 023 värssi).

Eepos on kirjutatud regivärsilist rahvalaulu vabalt jäljendavas vormis, umbes kaheksandik värsse pärineb ehtsatest rahvalauludest. Rahvaliku ainese, võõrvallutajate ülemvõimu vastase põhiideestiku ja rahvuslikult omailmelise poeetilise vormi poolest oli teosel eesti kirjanduse arengus murranguline tähtsus ning kaugeleulatuv ühiskondlik ja üldkultuuriline mõju.

Kalevipoja muuseum Kääpa külas

Eepose motiivide põhjal on loodud kujutava kunsti (Kristjan Raua ja Hando Mugasto illustratsioonid „Kalevipoja” juubeliväljaandele, 1935), lava- ja muusikateoseid (Eugen Kapi ballett „Kalevipoeg”, 1948, 1961).

„Kalevipoeg” on tõlgitud saksa (1857–61, Carl Reinthal, G. Schultz-Bertram), ungari (1928, Aladár Bán), läti (1929, Elīna Zālīte), prantsuse (1930, Nora Raudsepp, Paul de Stoecklin), vene (1956, Vladimir Deržavin), soome (1957, Helmer Winter), leedu (1963, Justinas Marcinkevičus), tšehhi (1970, Miloš Lukáš), rumeenia (1978, A. Calaïs), ukraina (1981, Anfissa Räppo), inglise (1982, Jüri Kurman) ja rootsi keelde (1999, Alex Milits). „Kalevipoja” kriitiline tekst on avaldatud kahes köites 1961–63.

Aastast 2002 tegutseb Jõgevamaal Saare vallas Kääpa külas Kalevipoja muuseum.

Kirjandus

  • A. Annist. Fr. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, 1.–3. köide. Tartu, 1934–44; Tallinn, 2005
  • E. Laugaste, E. Normann. Muistendid Kalevipojast. Tallinn, 1959
  • Kalevipoeg kunstis. Tallinn, 1962
  • „Kalevipoja” küsimusi, 1.–2. köide. Tartu, 1957–63
  • S. Purga. Mõtteid eepose „Kalevipoeg” pildikeelest. Tartu, 2004

Vaata ka seotud artiklit

Välislingid

EE 12, 2003; muudetud 2012