Faehlmann, Friedrich Robert

Friedrich Robert Faehlmann [fe:l-] (31. XII 1798 Koeru kihelkond Ao mõis – 22. IV 1850 Tartu), kirjamees ja arst, dr. med. (1827).

Sündis Ao mõisa valitseja Heinrich Johann Faehlmanni perekonnas viienda lapsena, võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada. Õppis 1807–09 Liigvalla mõisa koolis, 1810–14 Rakveres kreiskoolis, 1814–17 Tartu Kubermangugümnaasiumis ja 1817–27 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia-ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu. Doktoriväitekirjaga „Observationes inflammationum occultiorum” („Tähelepanekuid sisemistest põletikkudest”, 1827), mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas ta Tartu ülikoolis teed kardioloogiale. Aastast 1824 töötas Faehlmann Tartus arstina, oli 1842–50 Tartu ülikooli eesti keele lektor ning luges õppeülesandetäitjana 1843–45 farmakoloogia-ja retseptuurikursust.

Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–50 oli ta selle esimees. Ettekandeis ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri „Mein Streit mit Nolcken”, 1842, e.k Postimehes 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.

Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes „Die Sage vom Kallewi poeg” (ÕES-is 1839, e.k 1915) visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa „Kalevipoja” põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald. 1840–52 ilmus ÕES-i toimetistes Faehlmanni kaheksa saksakeelset müütilist muistendit („Loomine”, „Vanemuise laul”, „Koit ja Hämarik” jt, e.k 1866, 42005), milles eesti rahvamuistendite motiive kasutades (eriti „Emajõe sünnis” ja „Keelte keetmises”) ning soome („Kalevala”, K. Gananderi „Mythologia Fennica”) ja antiikmütoloogia eeskujul on välja arendatud pseudomütoloogiline eesti jumalatemaailm. Need muistendid äratasid ka muude maade kultuuriringkondade huvi eesti rahvaluule vastu ja mõjutasid viljastavalt nii eesti kirjandust kui ka kujutavat kunsti.

Friedrich Robert Faehlmanni mälestuskivi sünnikohas.

Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks. Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiikseis värsimõõtudes luuletust (Asklepiadese stroofis ood „Suur on Jummal so ram”, ilmunud 1852, eleegilises distihhonis epigrammid „Järva-ma vanna-mehhe õppetussed”, ilmunud 1840, ja dialoogiline luuletus „Piibo jut”, ilmunud 1846). ÕES-i kalendreis ilmunud juttudes (talurahva rasket elu kujutav „Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik”, 1842, populaarne „Kalendriteggija kimbus”, 1846, jt) avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus; kalendreis jagas Faehlmann ka tervishoiualaseid nõuandeid (kirjutised rõugete ja sarlakite kohta). 1848 avaldas ta düsenteeriauurimuse „Die Ruhr-Epidemie in Dorpat im Herbst 1845”.

Faehlmanni loomingul on selle vähesusest hoolimata eesti kirjanduse rajamises keskne tähtsus. Ta avaldas olulist mõju 19. sajandi II poole eesti kultuurielule.

Faehlmanni ilukirjanduslikud tööd, samuti eesti keele ja rahvaluule alased artiklid, olulisem osa ÕES-is peetud ettekannetest, samuti arstiteaduslikud tööd ja uurimus eesti keele pöördkondadest on avaldatud tekstikriitilises väljaandes „Teosed” I, II, III (Tartu, 1999–2011).

Faehlmann on maetud Tartus Vana-Jaani kalmistule. Mälestussammas Tartus Toomel (Voldemar Mellik, 1930), mälestuskivi sünnikohas (1957).

Töid

  • Dr. Fählmann’i kirjatööd (1883, 21921)
  • Kogutud luuletused (1938)
  • Teosed I, II, III (1999, 2002, 2011)

Kirjandus

  • Fr. R. Faehlmann’i album. Tartu, 1929
  • Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (1936)
  • Faehlmann ja Rakke. Koostaja Aime Kinnep. Rakke Valla Hariduse Selts, 2003

Välislingid

EE 14, 2000; muudetud 2013