karbid

karbid, liistaklõpuselised (Bivalvia ehk Lamellibranchiata; ingl bivalves, vn двустворчатые), limuste klass, hõlmab umbes 25 000 liiki, neist enamik elab meres. Karpide pikkus on mõnest millimeetrist 1,35 meetrini, väikseimad on herneskarbid (Pisidium) ja suurim suur rõõneskarp (Tridacna gigas). Karpidel on kahekülgne (bilateraalne) sümmeetria, kahest poolmest koosnev lame lubikoda ja hästi arenenud jalg; pea pole eristunud, puuduvad lõuad ja hõõrel ehk raadula. Külgedelt piiravad keha kaks nahakurdu (mantlikurrud), mis eritavad koja. Kojapoolmeid ühendavad selgmiselt tugevad sulgurlihased (lukuside) ning enamasti ka hambakestest ja süvenditest koosnev lukk. Kojal eristatakse välimist (katiskiht ehk periostrakum, koosneb valkainest konhioliinist), keskmist (portselankiht ehk ostrakum) ja sisemist kihti (pärlmutterkiht ehk hüpostrakum; keskmine ja sisemine kiht koosnevad peamiselt kaltsiumkarbonaadist).

Karpidel on kaks paari liistaklõpuseid ja liikumiselundina talitlev tugev lihaseline jätke – jalg. Meeleelundid on vähe arenenud. Karbid on harilikult lahksugulised ja arenevad moondega. Mereliikidel on vabalt ujuv trohhofoorilaadne purjukvastne ehk veeliger. Karbid on põhjaloomad; madalmeres elavad karbid kinnituvad substraadile büssusniitide ehk kiustega, mida eritab jalal paiknev büssusnääre. Karbid toituvad sestonist või detriididst, korjavad toitu põhjasetete pinnalt või filtreerivad seda – põhjasettesse kaevunud liikidel on keha tagaosas mantlijätked – sifoonid, mille kaudu vesi pääseb mantliõõnde.

Karpe elab maailmamere kõigis osades (igas sügavuses, aga kõige rohkem madalas meres) ning kõigi maailmajagude ja kliimavöötmete siseveekogudes. Nad on veekogude põhjaloomastiku väga tähtis osa, paljudes kohtades põhiosa. Karbid on olulised veekogude isepuhastuses ja kalade toiduna. Vähesoolases Läänemeres austreid ei ole, rannakarp on seal mõõtmetelt väike. Laevaoherdi ja mitu muud laevaoherdlaste (Teredinidae) sugukonna karpi kahjustavad puidusse käike uuristades meres puitehitisi ja -laevu. Oherdkarplaste (Pholadidae) sugukonda kuuluvad karbid uuristavad käike lubja- ja liivakivisse, merglisse, puitu ning isegi betooni. 

Karpide siseehitus ja tuntuimaid karpe

Vanimad karpide kivistised pärinevad Kambriumi setteist, eriti rohkesti leidub neid Kesk- ja Uusaegkonna settekivimeis, Eestis Ordoviitsiumi ja Siluri setteis (Ctenodontidae, Abtioconchidae jt sugukonnad). Karpide kivistised võimaldavad piiritleda maakoorekihte ja määrata nende vanust. Massiliselt kuhjunud karbikodadest moodustunud kivimeid tarvitatakse paiguti ehituskivina ja ehitusmaterjalide (kriidi, lubja) toorainena.

Karbid Eestis

Karbid Pirita rannas. Näha on südakarpe, söödavaid rannakarpe, balti lamekarpe

Eesti merevees on tavalised söödav rannakarp (Mytilus edulis; rannakarplased), balti lamekarp (Масоma baltica), liiva uurikkarp (Mya arenaria) ja südakarp (Cardium), mageveekogudes leidub jõekarbi (Unio), järvekarbi (Anodonia), keraskarbi (Sphaerium) ja herneskarbi (Pisidium) perekonna liike. Suuremates järvedes ja jõgedes ning Pärnu lahes on Kaspia merest sisserännanud tavalist rändkarpi (Dreissena polymorpha). Ebapärlikarp on looduskaitse I kategooria liik ja paksukojaline jõekarp (Unio crassus) looduskaitse II kategooria liik.

Karpide majanduslik kasutamine

Paljusid karpe, eriti austreid, rannakarpe ja kammkarpe (Pecten) tarvitab inimene toiduks ja nende kasvatamiseks on rajatud merefarme. Karpide saagist saadakse põhiosa kasvandustest, maailma toodang on keskmiselt 2 miljonit tonni aastas. Karpide kodadest valmistatakse pärlmuttertooteid ja saadakse pärlmutri tooret, aga ka kodulindudele söödajahu. Vaikse ja India ookeani ning Atlandi lääneosa soojades piirkondades elavaist pärlikarplastest ja samuti mageveelisest ebapärlikarbist saadakse pärleid. Pärlid tekivad enamasti mantli ja kojapoolme vahele sattunud võõrkeha ümber; pärlite saamiseks on rajatud kasvandusi.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

Välislink

MerLe, 1996; VE, 2006; muudetud 2011