kirjanduslikud organisatsioonid, rühmitused ja nende väljaanded Eestis 1918–1940

Siuru liikmed (vasakult): August Gailit, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson, Marie Under ja Friedebert Tuglas

Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ületati kiiresti I maailmasõja ajal kirjanduselus tekkinud tardumus. Friedebert Tuglase eestvõttel loodi kirjanike rühmitus Siuru, mis tegutses 1917–19 ja ühendas peale Tuglase veel viit kirjanikku (Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, Artur Adson ja August Gailit). Hiljem liitusid nendega Johannes Barbarus ja August Alle. Loodud küll Noor-Eesti eeskujul, polnud Siurul kindlat kultuuripoliitilist ega esteetilist programmi. Rühmitus tekitas oma esinemistega kirjanduslikku elevust, selle liikmete loomingus domineeris sensuaalne lembelüürika. Rühmitus andis välja kolm „Siuru”-nimelist albumit (1917–19), tema tegevus jäi lühiajaliseks ning liikmeskond oli maailmavaateliste ja esteetiliste tõekspidamiste poolest heterogeenne.

Siuruga võrreldes hoopis teistel alustel koondas F. Tuglas rühmituse Tarapita (1921–22), mille teravalt ühiskonnakriitilisele manifestile kirjutasid alla A. Adson, A. Alle, J. Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, J. Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, F. Tuglas ja M. Under. Tarapita väljendas teravasõnalist protesti noores riigis vohava kultuurituse, tõusikluse ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu. Ajakirjas Tarapita (seda ilmus 7 numbrit) domineeris Barbaruse, Kärneri, Alle ja Semperi ajalaulude vaimsus, Barbaruse ja Semperi vahendusel jõudis sellesse ka rahvusvahelise kirjanike rühmituse Clarté mõju. Tarapita tegevus jäi sisemiste vastuolude tõttu lühiajaliseks.

1922 asutati Eesti Kirjanikkude Liit (EKL), asutajaliikmeid oli 33. 1940, kui EKL-i tegevus Nõukogude okupatsioonivõimude käsul lõpetati, oli liikmeid 53. Liidu juhatus tegutses esialgu Tallinnas, aastast 1927 Tartus. 1934 asutati EKL-i Tallinna koondis. Liit ühendas kõiki Eesti kirjanikke, selle peamine eesmärk oli kirjanike huvide kaitsmine ja neile avaldamisvõimaluste loomine. 1923 hakkas ilmuma EKL-i ajakiri Looming, mis kujunes keskseks kirjandusajakirjaks. Ajakiri säilitas ka „vaikiva oleku” ajal demokraatliku üldsuuna ja etendas luule, lühiproosa ja esseistika arendamisel tähtsat osa.

Pärast EKL-i asutamist tegid omaette rühmituste loomise katseid nooremad, radikaalselt meelestatud kirjanikud. Koguteosele „Aktsioon”, mida Aleksander Antsoni toimetamisel ilmus kolm köidet (1926–29), oli iseloomulik kriitiline üldhoiak. Selles avaldasid teoseid August Jakobson, Rudolf Sirge, Johannes Ruven, Valter Kaaver, August Mälk ja teised. Noor-Eestist lähtunud esteetiliste põhimõtetega asusid opositsiooni ajalehe Kirjanduslik Orbiit (1929–30) ümber koondunud kirjanikud A. Jakobson, Mihkel Jürna, Erni Hiir, Juhan Sütiste, A. Kivikas ja Peet Vallak, neid toetasid kirjandusteadlased August Annist, Daniel Palgi, Oskar Urgart, Oskar Loorits, Aleksander Aspel ja teised. Orbiitlased nõudsid elulähedasemat realistlikku kirjandust ja arvustasid teravalt kunagiste nooreestlaste F. Tuglase ja G. Suitsu esteetilisi seisukohti. Kirjanduslikku Orbiiti ilmus seitse numbrit, selles algatatud eluläheduse nõue jäi aktuaalsena püsima kriitikasse ning elu- ja vaimuläheduse vastasseis kestis 1930. aastate lõpuni.

Eesti kirjanike I kongress 6. septembril 1919

Kirjanduse arenguga seotud ajakirju asutati 1930. aastate II poolel mitu. Tänapäev (1935–40) oli opositsioonilise üldilmega, kaitstes nn vaikiva oleku ajal sõnavabadust. Akadeemia (1937–40) oli laia teadusliku ampluaaga ajakiri, mis kujunes foorumiks, kus arendati elu- ja vaimuläheduslaste vahelisi kirjanduslikke vaidlusi. 1937 hakkas Tallinnas ilmuma kirjandust ja teisi kunstialasid ühendav ajakiri Varamu, mis oli autokraatse võimu poolt mõeldud vastukaaluks Loomingule, kuid kujunes sisukaks kultuuriajakirjaks.

Et tõsta Tallinna kui kirjandusliku keskuse tähtsust, asutati 1939 Tallinna Kirjanike Ühing ja 1936 Eesti Näitekirjanike Liit. Kogu iseseisvusaja jooksul tegutses 1907 asutatud Eesti Kirjanduse Selts, mille peamine ülesanne oli teaduslike väljaannete koostamine, maailma kirjandusklassika väljaandmine ja kirjanduse propageerimine. Seltsi väljaandel jätkas ilmumist ajakiri Eesti Kirjandus.