Aja- ja kultuurilooline tagapõhi

Iseseisvusaja alguse sündmused – Saksa okupatsioon (1918) ja sellele järgnenud Vabadussõda – surusid kultuurielu ja kirjanduse ajutiselt kitsastesse raamidesse, kuid sõja võitmine avas kultuuri arenguks uusi võimalusi. Iseseisvas Eestis oli kirjandus esimest korda vaba võõra valitsusvõimu survest, nüüd sai määravaks kirjanduse enese sisemine arenguprotsess. Pärast Vabadussõda elavnes kirjanduselu kiiresti. Kuigi iseseisvusaja algul oli kirjanikkonnas maailmavaateliste tõekspidamiste poolest suuri lahknevusi, oli valdav enamik kirjanikest solidaarne Eesti riigivõimuga. Kommunistlikust ideoloogiast enim mõjutatud kirjanikud (sealhulgas Hans Pöögelmann ja Eessaare Aadu) jäid pärast Vabadussõja lõppu Nõukogude Venemaale, kuid pahempoolseid opositsionääre oli ka Eestis.

Vabadussõja-järgsetel aastatel oli Vene 1917. aasta revolutsioonide poliitiline ning ideoloogiline järelmõju Eestis märgatav ja see kajastus kirjanduseski. Poliitilise ja ideelise arengu pöördepunktiks sai 1924. aasta 1. detsembri mäss, mis tõi esile kommunistlikule ideoloogiale allutatud revolutsionääride iseseisvusevaenulikud eesmärgid. Kirjanduses algas konsolideerumine, opositsioonilisi ajakirju ilmus vähem ning rahulikumas õhkkonnas suurenes järjest kirjanike loominguline aktiivsus. Ergutavalt mõjus 1925 vastu võetud Kultuurkapitali seadus, mille põhjal hakati kirjanikele maksma tööstipendiume. 1934 korraldati stipendiumide jagamine ümber: riigiametnike mõju stipendiumide määramisel kasvas ja stipendiumid suurenesid. 1929 alanud ülemaailmne majanduskriis pidurdas kirjanduse arengut Eestiski: raamatute trükiarv vähenes tunduvalt ja honorari maksti eriti luulekogude eest minimaalselt.

1934. aasta autoritaarne riigipööre ning sellega alanud „vaikiv olek” mõjutas märgatavalt ka kirjanduse olukorda ning edasist arengut. Teravalt ühiskonnakriitiliste teoste avaldamine muutus raskeks, otsene valitseva võimu kritiseerimine võimatuks. 1935. aasta trükiseadus keelas võimuvastase suunitlusega teoste avaldamise. Otseselt sekkus riigivõim kirjastuste töösse siiski harva, keelustamise markantseim näide oli ajakirja Tänapäev numbrite ärakorjamine 1938. Valitsuse algatusel korraldati 1935–36 raamatuaasta, mille eesmärk oli ühelt poolt kirjanduse propageerimine, aga teiselt poolt kirjanikkonna lähendamine autoritaarsele võimule. Mõnevõrra püüdis autoritaarne riigivõim kirjanikke mõjutada kirjanduse auhindamise kaudu, jättes võimule ebameeldivad teosed auhindadest ilma.

Vaata ka seotud artikleid

• kirjanduslikud organisatsioonid, rühmitused ja nende väljaanded Eestis 1918–1940
• kirjanduslikud voolud ja suundumused Eestis 1918–1940
• Eesti luule 1918–1940
• Eesti proosa 1918–1940
• Eesti näitekirjandus 1918–1940
• Eesti kirjandus Nõukogude Liidus 1918–1940

EE 11, 2002 (H. Puhvel)