pilved

Pilvede põhiliigid (rahvusvahelise liigituse järgi)
Klass ja liik	Aluse kõrgus¹ (km)	Paksus	Koostis; sademed
I. Ülemised pilved	>6
1. Kiudpilved (Cirrus,Ci)	7–10	0,1 kuni mõni km	koosnevad jääkristallidest; sademeteta
2. Kiudrünkpilved (Cirrocumulus, Cc)	6–8	0,2–0,4 km
3. Kiudkihtpilved (Cirrostratus, Cs)	6–8	0,1 kuni mõni km
II. Keskmised pilved	2–6
4. Kõrgrünkpilved (Altocumulus, Ac)	2–6	0,2–0,7 km	koosnevad allajahtunud veepiiskadest; võib langeda üksikuid veepiisku või lumehelbeid
5. Kõrgkihtpilved (Altostratus, As)	3–5	1–2 km	koosnevad jääkristallidest ja veepiiskadest; ajuti nõrk lumi või vihm
III. Alumised pilved	<2
6. Kihtrünkpilved (Stratocumulus, Sc)	0,6–1,5	0,2–0,8 km	koosnevad suurematest pilveelementidest kui I ja II klassi pilved; nõrk lühiajaline vihm või lumi
7. Kihtpilved (Stratus,St)	0,1–0,7	0,2–0,8 km	ajuti vähene uduvihm, teralumi või lumi
8. Kihtsajupilved (Nimbostratus, Ns)	0,1–1,0	mõni km	suvel lausvihm, talvel lauslumi
IV. Vertikaalsuunas arenevad pilved ehk konvektsioonipilved	0,4–1,5
9. Rünkpilved (Cumulus, Cu)	0,8–1,5	mõnikümmend m kuni mõni km	koosnevad erisuguse suurusega piiskadest; keskmistel geograafilistel laiustel harilikult sademeteta
10. Rünksajupilved ehk äikesepilved (Cumulunimbus, Cb)	0,4–1,0	mitu km, tipp võib ulatuda tropopausini	koosnevad veepiiskadest, tipus peamiselt jääkristallidest; hoogsademed (hoogvihm, hooglumi, lume- või jääkruubid, rahe), soojal aastaajal enamasti äike
¹Tabelis toodud kõrgused kehtivad keskmistel geograafilistel laiustel, polaaraladel tekivad pilved madalamal, troopikaaladel kõrgemal.

pilved, geofüüsikas Maa atmosfääris hõljuvate väikeste veepiiskade või jääkristallide (nn pilveelementide) kogumid. Pilveelemendid tekivad veeauru kondenseerumisel. Harilikult on selleks vajalikud kondensatsioonituumad, kuid väga madalal temperatuuril (alla –40 °C) võivad jääkristallide alged tekkida veeauru molekulidest spontaanselt. Jääkristallid moodustuvad ka allajahtunud piiskade külmudes. Piisavalt suurenenud (nii kondensatsiooni kui ka vastastikuse liitumise tagajärjel) pilveelemendid langevad sademeina maapinnale. Veesisaldus on vihmapilvedel kuni mõni g/m³, väga võimsatel äikesepilvedel kuni 8 g/m³ (mõne pilve ülaosas 10–20 g/m³), lumepilvedel tunduvalt väiksem. Pilvi on peamiselt troposfääris, harvemini stratosfääris (pärlmutterpilved) ja mesosfääri ülaosas (helkivad ööpilved). Troposfääripilved jaotatakse nende aluse kõrguse (alumise pinna kõrgus maa- või merepinnast) ja kuju järgi 4 klassi – ülemised, keskmised, alumised ja vertikaalsuunas arenevad pilved – ning 10 põhiliiki (rahvusvaheline klassifikatsioon). Alumisi ja vertikaalsuunas arenevaid pilvi nimetatakse ka madalpilvedeks. Peamised sajupilved on kihtsaju- ja rünksajupilved. Troopikas moodustavad rünksajupilved pikkade ridadena ookeani kohal paiknevaid kobaraid – pilveklastreid (läbimõõt mitusada kuni mitu tuhat kilomeetrit). Pilveklastrite teket ja liikumist on veel vähe uuritud, kuid oletatakse, et neil on oluline osa maakera kliima pikaajalises kujundamises. Üldjoontes esitas tänapäeval kasutatava pilvede liigituse inglane Luke Howard (1772–1864); selles jaotas ta pilved nende kõrguse järgi maapinnast 3 põhiklassi ja võttis kasutusele ladinakeelsed nimetused (cirrus, cumulus, nimbus, stratus).

Pilvede kogumit taevalaotusel nimetatakse pilvisuseks.

Pilvede teke atmosfääris

1. Kiudpilved (Ci)	2. Kiudrünkpilved (Cc)	3. Kiudkihtpilved (Cs)
4. Kõrgrünkpilved (Ac)	5. Kõrgkihtpilved (As)	6. Kihtrünkpilved (Sc)
7. Kihtpilved (St)	8. Kihtsajupilved (Ns)	9. Rünkpilved (Cu)
10. Äikesepilv (Cb)