Eduard Vilde „Mahtra sõda”

Eduard Vilde „Prohvet Maltsvet”

1890. aastate kirjanduse arengut mõjutasid kapitalistlikule ühiskonnale omase klassistruktuuri selgejooneline väljakujunemine ja uute teaduslike ideede (darvinism) ning sotsialistlike teooriate (marksism) tungimine Eesti kultuuriruumi. Realism, mille olustikukujutus oli ilmestanud ärkamisaegset proosat, haaras uusi ainealasid ja muutus tähelepanelikumaks ühiskondlike vastuolude suhtes. 1890. aastate keskel kasvas olustikurealism kriitiliseks realismiks, selles järkjärgulises muutumises oli tähtis roll August Kitzbergi humoristlikel külajuttudel ja Juhan Liivi proosateostel (jutukogu „Kümme lugu”, 1893; jutustus „Vari”, 1894).

Peaosa kriitilise realismi algatamises kuulus Eduard Vildele. Alustanud põnevus- ja naljajuttudega, omandas ta parimas loomingujärgus sotsiaaldemokraatliku maailmavaate ning tõusis Eesti esimeseks silmapaistvaks romaanikirjanikuks. Klassivastuolude temaatika tõi ta proosasse romaanidega „Külmale maale” (1896) ja „Raudsed käed” (1898), erilise kunstilise veenvusega kujutas ta oma realistlikus romaanitriloogias („Mahtra sõda”, 1902; „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”, 1903; „Prohvet Maltsvet”, 1908) talurahva saatust teoorjuse kriisiajal 19. sajandi keskel. Vilde proosat iseloomustasid elav fabuleerimisoskus, huvitavad karakterid, omapärane rahvakeelne tagapõhi ja erk sotsiaalne närv, mis lubas haarata kujutamiskeskmesse olulisi ainealasid.

Tugev ühiskonnakriitiline tagapõhi oli ka Ernst Särgava külaelu kujutaval jutustustesarjal „Paised” (I–III, 1899–1901) ja romaanil „Rahvavalgustaja” (1904). Realistlike külaelupiltide kujutajatena debüteerisid 20. sajandi algul A. H. Tammsaare (jutustus „Vanad ja noored”, 1903) ja Jakob Mändmets.

Ärkamisaja lõpu epigoonlikust ja ilutsevast luulelaadist eemaldus esimesena Jakob Tamm, kes värsistas rahvapärimusi ja argipildistikku. 19. sajandi lõppkümnendi luules tõusid rahvalike luuletajatena esile Anna Haava, kes lõi vormiliselt lihtsaid, kuid tundesügavaid armastus- ja loodusluuletusi, ning Karl Eduard Sööt, kes kirjutas mängleva laadiga tundelüürikat ning kes venestusreformide aja meeleolu kajastas tumedatoonilistes eleegiates. Mõlema luuletusi on palju viisistatud ja need on muutunud rahvalikeks lauludeks.

Ajajärgu suurluuletajaks tõusis Juhan Liiv, kes lüürikuna ühendas realistliku loodusekaemuse ja sügava elamuslikkuse ning patriootilises luules lähtus kodumaa saatuse traagikast, vastandudes niimoodi ärkamisaegsele isamaad ülistavale lüürikale. Ta kirjutas ka tumedameelset isikuluulet ja filosoofilisi mediteeringuid, tema luule mõju järelpõlvedele on olnud kestev.

Tunduvalt edenes 19. sajandi lõppkümnendil maailmakirjanduse klassika tõlkimine, eeskätt vene (Anton Tšehhov, Lev Tolstoi, Aleksandr Puškin), saksa (Friedrich von Schiller, Johann Wolfgang von Goethe) ja prantsuse (Guy de Maupassant) keelest. Süvenes huvi Soome ja Põhjamaade kirjanduse vastu.

EE 11, 2002 (H. Puhvel)