Starkopf, Anton

Anton Starkopf

Anton Starkopf (1936-40 Starkopf-Rea, 22. IV 1889 Ria küla, Kohila vald – 30. XII 1966 Tartu), kujur, 1920–28 Lydia Mei abikaasa, Hannes Starkopfi vanaisa. Õppis 1911–12 Münchenis A. Azbe kunstikoolis ning 1912–13 Pariisis Academie Russe'is ja Academie de la Grande Chaumiere'is. 1914. aasta sügisel arreteeriti Dresdenis ja intereeriti, töötas sõjavangina 1916–18 Ratheni ja Dresdeni kiviraiumistöökodades ning aastast 1917 ühtlasi Berliinis F. Metzneri ateljees. Naasis 1918 Eestisse, osales 1919 kunstikooli Pallas" asutamises, oli 1919–40 ja 1942–44 selle õppejõud (aastast 1934 professor), 1921–23 ka direktori kohusetäitja ja 1929–40 direktor, 1940–41 J. Koorti nimelise Riigi Rakenduskunsti Kooli direktor, 1944–50 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi skulptuurikateedri juhataja ja 1945–48 direktor (aastast 1947 professor). Kartes represseerimist, asus 1950 Moskvasse, kus töötas S. Merkurovi ateljees. Aastast 1954 oli Tartus vabakunstnik.

Tegi 1913–20 plastilise vormiga joonistusi, algul juugendlikus ("Kaiu", 1913), hiljem ekspressionistlikus laadis ("Ambuja", 1918–19; "Siuru" III albumi illustratsioonid, 1919). Ekspressionistlik vormitunnetus ilmneb ka osas 1920. aastate skulptuurides (J. Vaheri portree, graniit, 1923; pronksreljeef "Kurbus", 1924), ülejäänud on art deco'likud (pronkskujud "Naine kalaga" ja "Siiami tantsitar", mõlemad 1925). 1920. aastate II poolel valmis mitu selge vormi ja kauni siluetiga puust naisfiguuri ("Madonna", 1925; "Andumus", 1927). 1930. aastail kujunenud isikupärane üldistav, mõneti arhaiseeriv käsitlusviis avaldub eredaimalt loomingu paremikku kuuluvais sisendusjõulistes ("Uppuja", 1931) ja intiimsetes graniitfiguurides ("Naine linikuga", 1935; "Lamav naine", 1935–36; "Põlvitaja", 1938). Starkopf lõi ka väikevorme, 1930. aastail puust ("Naine kaladega", 1933) ja marmorist ("Magav naine", u 1935; "Istuv naine", 1938), 1940. aastail peamiselt puust ("Puhkav naine", 1942–43; "Karu", 1941–44), ning reljeefe ("Muusikud", 1942–45). Alates aastast 1954 tegi Starkopf sarja eesti kultuuriinimeste portreid (K. J. Peterson, 1956–57; K. Mägi, 1963; N. Triik, 1964). Loonud Vabadussõja monumente, sh Toris (1923, hävinud, taastati 1989), Amblas (1925, taastati 1990) ja Puhjas (1925, taastati 1988), arhitektoonilise üldmõjuga hauasambaid (J. Bergmann, 1930, Paistu; A. Jõks, graniidist "Pieta", 1934, Nõo) ning hulga keraamilisi kompositsioone. 1972 avati Tartus Starkopfi ateljeemuuseum (suletud aastast 1996). ENSV rahvakuustnik 1964.

Kirjandus

V. Erm. Anton Starkopf. Tallinn, 1977