tšintšilja
tšintšilja, villakhiir (Chinchilla), maailma kalleima karusnahaga näriliste perekond villakhiirlaste sugukonnast. Kasvatatakse paljudes riikides puurikarusloomana. Looduslikult on tšintšilja levinud Lõuna-Ameerikas Andides, kus elutseb seltsingutena ja kaevab pesitsemiseks urge.
Karusloomana kasvatatakse suurt tšintšiljat ehk lühisaba-tšintšiljat (C. brevicaudata) ja väikest tšintšiljat (C. laniger). Nüüdisajal kasvatatakse puurikarusloomana peamiselt väikest tšintšiljat, kelle tüvepikkus on 25–26 cm, sabapikkus 12–14 cm ja kehamass 500–600 g. Suguküpseks saab 6–7-kuuselt, tiinus kestab 111 päeva, pesakonnas 1–4 hästi arenenud poega. Elab 12–14-aastaseks.
Tšintšilja karusnahk on väga õrn ja pehme, karvad väga peened ja tiheda asetusega. Kuna karusnahk on väga hügroskoopne, sobib ta ainult ruumides kandmiseks. Uluktšintšiljade ja puuris kasvatatavate standardtšintšiljade karvkate on sarnane. Nad on üldtoonilt hallid, nn tšintšiljavärvi kattekarvadega, kõhu all võib olla valge triip või laik. Tšintšilja kasvatamine karusloomana algas 1922–23 USA-s, aastast 1946 kasvatatakse tšintšiljat ka Euroopa maades. Nüüdisajal toodetakse maailmas umbes 600 000–800 000 nahka aastas. Eestis suurenes tsintšiljade kasvatamine 1990. aastate algusest; 1994 loodi Eesti Tšintšiljakasvatajate Ühing (83 liiget, põhikarjas 2212 looma); aastal 2000 eraldus ühingust Eesti Chinchillaliit (38 kasvatajat), aastast 2002 on kõik karusloomakasvatajad koondunud Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingusse. 2008. aastal oli ühingu liikmetel 590 tšintšiljat. Eestis peetakse tšintšiljat ka lemmikloomana.
Välislingid
- Tšintšilja ehk villakhiire pidamine Loomakaitse kodulehel
- Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu koduleht
VE, 2006; EME 2, 2009 (H. Tikk)