tsitrus

Tsitrusviljad vasakult paremale: pomelo, sidrun, apelsin, greip

tsitrus (Citrus), igihaljaste, harilikult asteldega lehtpuude ja -põõsaste perekond ruudiliste sugukonnast; 12–16 Lõuna- ja Kagu-Aasia päritolu liiki (USA botaaniku Swingle'i järgi on liike 177, Jaapani uurija Tanaka järgi üle 60). Lehed on jagunematud ja nahkjad. Valged või roosad õied asetsevad üksikult, paariti või ebasarikõisikuis, oranž, kollane või kollakasroheline mahlakas vili – hesperiid (ehituselt mari) – on enamasti söödav ja ravitoimeline, sisaldab rohkesti vitamiine, happeid, suhkrut ja glükosiide. Enim viljeldakse kõikjal lähistroopikas ning kohati troopikas apelsini-, kreibi-, mandariini- ja laimipuud ning harilikku sidrunipuud. Vähem kasvatatakse teisi tsitruseliike, neist tuntuimad on pomelipuu, maguslaimipuu (C. limettoides) ja näsasidrunipuu (C. medica). Oletatavasti on nad kõik tekkinud metsikutest mõruviljalistest liikidest mutatsiooni­dena ja korduva loodusliku hübriidimise teel. Tsitruste väärtuslikemaid liike – apelsini-, mandariini-, kreibi- ja sidrunipuud – pole oma tekkealal looduslikuna leitud. Seemnetega paljunemisel pärandavad nad oma liigitunnused järglastele. Väga palju on nüüdis­ajal saadud liikidevahelisi hübriide, mis generatiivsel paljundamisel enamasti oma tunnuseid ei päranda (neid paljundatakse vegetatiivselt); nende eralda­mine omaette liikideks on vaieldav. Hapulaimipuu on kõige külmaõrnem tsitruseliik, teda kasvatatakse ainult troo­pikas. Sidruni- ja apelsinipuu taluvad –2 kuni –3°C, mõni mandariinipuu sort lühikest aega ligi –10°C. Tsitruste kultuuristamine algas 2000–3000 aastat eKr Indias (sealt toodi neid ka Vahemere maadesse), Hiinas ja Indoneesias, kus neid hinnati kõrgelt ravim- ja hügieenitaimena ning kasutati maagilistes rituaa­lides. Euroopasse toodi kõigepealt näsasidrunipuu, mõni sajand hiljem tõid araablased pomerantsipuu ja hariliku sidrunipuu, kõige hiljem (alles 19. sajandi algul) toodi mandariinipuu. 20. sajandil laienes tsitrusekasvatus kiiresti ja maailma tsitruste toodang tõusis puuviljatoodangus esikohale.

VE, 2006; EME 2, 2009 (K. Kask); muudetud 2011