veised

Tarvas oli koduveise eellane

veised, ka pärisveised (Bos), suured sõralised veislaste sugukonnast. Turjakõrgus 130–210 cm, pikkus 180–325 cm, pullid on lehmadest suuremad. Liikide arv on eri süsteemides erinev. Ühe süsteemi järgi kuuluvad sellesse perekonda päris- ehk koduveis (B. taurus), seebu, jakk, banteng, gaur ja kuprei (B. sauveli). Koduveise ulukeellane on tarvas

Koduveis on arvukaim koduloomaliik, teda peetakse piima ja liha saamiseks. Mõnel pool on ta olnud töö- ja veoloom (selleks sobivad eriti kastreeritud isasveised ehk härjad). Veisenahk on töönduslik toore, sellest valmistatakse nt jalatseid.

Veisetõud

Džörsi veis

Maailmas on umbes 550 veisetõugu, kolmandik neist on piimatõugu veised. Põhja-Ameerikas peetakse suurima piimatoodangu pärast väga palju holsteini veist, tema genofondiga on kõikjal maailmas mõjutatud mustakirjusid ja friisi veiseid. Nn kahesuunalised veisetõud – piima-liha- ja liha-piimaveised, nt simmentali ja šviitsi veis – sobivad mäestikualadel pidamiseks.

Maailma enim kasvatatavad lihatõud (aberdiini-anguse ja herefordi veis, gallovei, šoti mägiveis) on välja kujunenud Suurbritannias. Walesi piir­konnast pärit walesi must veis on teistest mustadest lihatõugu veistest suuremakasvulisem, kuid tema lihastik on arenenud tagasihoidlikumalt. Piimatõugude hulgas oli 20. sajandi keskpaigani mitu mustakirjut tõurühma, keda nimetati briti friisideks, neil oli olu­line hollandi-friisi veise (HF, hollandi mustakirju veis) mõju. USA ja Kanada holsteini veiste mõju suu­renemisega hakati tegema vahet ka verelisuse järgi (briti friisi ja briti holsteini veise vahel), kusjuures üle 75% hollandi-friisi veiseid hakati nimetama briti holsteinideks. Euroopas, Ameerikas, Okeaanias ja isegi Aafrikas on laialt levinud äärširi veis (suure kohanemisvõime tõttu) ja džörsi veis (piima suure rasva- (6%) ja valgusisaduse (4%) tõttu). Kanalisaartel mitmest tõust aretatud görnsi veis on õrna kehaehi­tuse ja peene luustikuga piimatüüpi veis, enim kasvatatakse teda Ameerikas ja Okeaanias.

Šarolee veis

Prantsusmaal on kõrvu lihaveisetõugudega (nt limusiin, šarolee, 20. sajandi keskel aretatud hele akviteen) tunnustatud ka piimatõuge, eelkõige punasekirjut holsteini veist; temaga võistleb piimakuselt montbeljardi tõug (tun­tud ka prantsuse piimasimmentalina), kel on hea kohanemisvõime ja lopsakas kasv ning kes on ablas. Normandia veis on piima-lihatõugu, ta annab aastas üle 6000 kg rasva- ja valgurikast piima. Tal on põhiliselt punane kere ja nii ninapeeglil, kõrvade ja silmade ümbruses kui ka jalgadel punased laigud. Kasvab kiiresti. Tõug on levinud Ladina-Ameerikasse jm.

Aberdiin-anguse veis

20. sajandi II poolel hakati USA-s ja Kanadas turu konjunk­tuuri pärast aretama spetsialiseeritud veisetõuge, seetõttu aretati kahesuunalised tõud piimatõugudeks; lihatõuge ristati omavahel, lisati seebu või piisoni verelisust. Hollandi tüüpi veisest kujundati kiiresti musta- ja punasekirju holstein ning šveitsi pruunist veisest ameerika šviits, kiiresti suurenes ka äärširi, džörsi ja görnsi veise piimajõudlus. Kahanes piima- ja suurenes lihalehmade arv. 1950. aastatel oli nende arv võrdne, aga järgneva 20 aasta jooksul muutus see suhteks 1:3. Tüüpilised lihaveised on neis maades hereford, aberdiini-angus ja punane angus. Mitme lihaveisetõu aretamisel on kasutatud brahmani veist (seebu), nt saadi aberdiini-angust kasutades punane brangus; kasvatatakse ka mitut seebutõugu. Beefalo tõug on kombinatsioon piisonist (3/8) ja lihaveisetõugudest (5/8), sellise verelisuse suhte säilitamine järgmistes põlvkondades on keerukas. Ladina-Ameerika riikides ja Aafrikas aretatakse valdavalt seebutõuge.

Simmentali veis

Saksa veisetõugudest on arvukaimad piima- ja kahesuunalised tõud. 56% veistest on musta­kirjut holsteini tõugu, see hakkas kujunema 1960. aastal paljudest kohalikest mustakirjudest tõugudest, kasu­tati ka USA ja Kanada holsteine. Saksa Demokraatlikus Vabariigis kujun­dati mustakirjut holsteini ja džörsi veist ristates omaette saksa piimaveis, hiljem kasutati aretuses ainult holsteini tõugu. Punasekirju holsteini tõug (11%) on kujunenud kohalikku piima-lihatõugu paran­dades. Saksamaa lõunapoolsetes mägistes liidumaa­des kasvatatakse palju kahesuunalist (piima-liha- ja liha-piimatüüpi) simmentali tõugu (25%) ja šviitsi tõugu (6%). Punaste tõugude aretuses on kõrvu taani punase tõuga üks tähtsaimaid tõuge väikesearvuline angli veis (üle 15 000 lehma), ta on hea tervisega ning tema piim on rasva- (4,85%) ja valgurohke (3,61%). Kahesuunalised tõud on nt punasekirju (holsteini mõjuta) veis, vorderwälder ja gelbvieh. Lihaveisetõugudest on arvukaimad tüüpilised belgia sinine, limusiin ja šarolee, kohalikest uckermärker.

Taani veisetõugudest oli 1960. aastatel arvukaim taani punane tõug (70%), kuid USA ja Kanada holsteini tõu kasutamine taani mus­takirju tõu aretuses (nagu Eestiski) kahandas punase veise osatähtsuse 9%-ni. Taani punane veis on olnud kõigi punaste piimaveisetõugude aretuskomponent, 19. sajandist alates on teda kasutatud ka eesti punase veise aretuses. Et taani punasel veisel on tugevad sõrad, hea keha­ehitus ja valgurikas piim ning tema piimaveisetüüp on seoses šviitsi, rootsi punasekirju ja punasekirju holsteini kasutamisega uuenenud, on selle tõu kasu­tamine ennast igati õigustanud. Taani holstein (72% veiste koguarvust) annab aastas keskmiselt üle 8000 kg piima, selle rasva- ja valgutoodang on üle 35 kg. Mõningal määral on taani holsteini kasutatud eesti holsteini veise aretuses. Arvuliselt 2. kohal (12%) on Taanis džörsi veis, teda on piima suure kuivainesisalduse tõttu kasutatud eesti maatõu aretuses. Et punase­kirju veise aretuses on kasutatud holsteini veist, on ta muutunud piima-lihaveisest piimaveiseks.

Ukraina veisetõugudest on arvukaim mustakirju veis, ta on levinud enim läänepoolsetes piirkondades, kohalike veiste aretuses on kasutatud Euroopa mustakirjusid tõugusid, sh eesti holsteini. Mustakirju veis on arenenud piima­tüüp, tema jõudlus on rahuldav. Arvukuselt teine on Ukrainas kahesuunaline simmentali tõug, keda on eri aegadel ristatud nii piima- (punase- ja musta­kirjud veised, džörsi veis) kui ka lihatõugudega (hereford jt). Mõõduka kasvu ja piimajõudlusega stepi punane veis on arvukaim Ukrainas ja Venemaal kasvatatav punane veisetõug. Aretuse algus ulatub 18. sajandisse, teda on parandatud angli, taani ja eesti punase veisega jt punasekirjude tõugudega. Taga-Karpaatia kohalikku veist alpialade šviitsi tõugu veistega ristates on aretatud pruun karpaatia veis. Seda veist on üle 100 000 isendi, ta on keskmist kasvu ja mägede rohumaadega hästi kohanenud. Ukraina valgepealine tõug on ajalooliselt kujunenud sarnaselt hollandi groningeni tõuga. Veis on piimatüüpi, keha valdavalt must, pea, kõhualune ja jalad valged; ohustatud tõug. Hall ukraina tõug on aborigeenne veis, kes püsinud sajandeid, levinud ka Unga­risse ja Rumeeniasse. Ta on kohanenud stepi olu­dega, tal on robustne kehaehitus ja iseloomulikud suured sarved ning hea lihajõudlus; varem on teda kasutatud ka tööveisena. Puhtatõuline hall ukraina veis kuulub ohustatud tõugude hulka, teda on säilinud kõigest mõni tuhat isendit, ülejäänud isendid on ristatud kultuurtõugudega.

Vene veisetõugudest tunnustati 1925. aastal mustakirjut tõugu. Teda mõjuta­sid Euroopa tõud (eelistati Hollandi veiseid), kujune­sid eri tüübid. Mustakirjul tõul on tagasihoidlik pii­majõudlus, ainult vähestes suurmajandites ületas aastane piimatoodang 7000 kg. Venemaa loodeosas on levinud teistest tõugudest vähe mõjutatud musta­kirju holmogori tõug, ta on kohanenud sealsete kar­mide kliimaoludega. Jaroslavli kubermangus kuju­nes 19. sajandil jaroslavli veis, ta on värvuselt must, pea, kõhualune ning jäsemete ja saba alaosa valge. Tema piima kuivainesisaldus on suurem kui teistel musta­kirjudel tõugudel. Simmentali veis on mustakirju veise järel Venemaal arvukuselt 2. kohal (19. sajandil toodi tõuloomi Šveitsist, Saksamaalt ja Austriast). Ta on piima-lihatüüpi ja tal on 7 piirkondlikku tõurühma, sh sõtševi tõug. Stepi punane veis on levinud Vene­maa Euroopa-osas ning naaberriikides. Šviitsi veis kujunes 20. sajandi jooksul Šveitsist ja Saksamaalt sisse­toodud tõuveiste alusel, ta on Kesk-Venemaal ja mägede piirkonnas (nt maa lõunaosas) väga hästi kohanenud. Tema põhjal on aretatud järgmised veisetõud: kostroma, alatau, kaukaasia ja lebedini tõug. Karjalas ning Peterburi ja Moskva ümbruses kasvatatakse äärširi veiseid.

Herefordid on Eesti maastikul tavalised

Eestis on aretatud piimaveisetõuge, nende aretuseks on sisse toodud paljude tõugude aretusmaterjali (elusloomi, spermat ja embrüoid), nii on eesti maatõugu veise aretuses kasutatud läänesoome ja džörsi veist, eesti holsteini veise aretuses hollandi, saksa, taani ja briti veist ning ameerika ja kanada mustakir­jusid veiseid või holsteine ja eesti punase veise aretuses taani punast, angli, šviitsi, rootsi ja norra punasekirjut veist ning äärširi ja punasekirjut holsteini. Eestisse on sisse toodud ka paljude lihatõugude veiseid, aretustööks on meil arvestatav populatsioon herefordi, aberdiini-anguse, limusiini, šarolee ja šoti mägiveise tõupuhtaid ja ristandemasloomi.

Loe täiendavalt artikleid Eesti piimakarjakasvatus ja Eesti lihaveisekasvatus.

Veisetõugude klassifikatsioon

Aretustaseme järgi jaotuvad veisetõud parandatud, aborigeenseteks, kul­tuur- ja põlistõugudeks, tootmistüübi alusel piima-, liha-, piima-liha-, liha-piima- ja töötõugudeks. Sageli on tõu algset tootmistüüpi aretusega muudetud, see on lähtunud kas turunõudlusest või teise riigi oludest (nt Euroopa tõud Ameerikas). Tõuge võib rühmi­tada algse päritolumaa järgi Suurbritannia (Briti), Prantsusmaa (Prantsuse), Itaalia, Saksamaa (Saksa), Venemaa (Vene) ja USA (Ameerika) tõugudeks. Värvuse järgi jaotatakse veiseid mustakirjudeks, punasekirjudeks, tähnilisteks ning punasteks, pruu­nideks, valgeteks (heledateks) ja mustadeks. Piimatüübilised tõud on enamasti musta- või punasekirjud, lihatüübilised ühevärvilised, kuid on erandeid. Maa­ilma ligi 550 veise- ja seebutõugu on jaotatud 16 rühma, alarühmadesse on koondatud omavahel lähedasemad tõud, vahet tehakse originaaltõugude ja nendest aretatud tõugude vahel.

VE, 2006; EME 2, 2009 (M. Kraav, O. Saveli); muudetud 2011