Sinivetikate õitseng Soome lahel 1997. aasta juulis

Karerohevetikad Merivälja rannal

vetikad (Algae; vn водоросли), üherakulised, koloonialised või paljude rakkudega alamad taimed; valdavalt autotroofid. Enamik elab vees (nii mage- kui ka merevees), neid leidub ka maapinnal, kaljudel, lumel, kuumaveeallikais ja mõningais loomades (hüdraloomad, keriloomad), troopikas mõningate taimede lehtedes ja laisiklaste karvades. Osa moodustab koos seentega samblikke.

Vetikad on sise- ja välisehituselt väga erinevad. Ehitustüübilt eristatakse amöboidseid, monaadseid (viburlane), kokkoidseid (liikumisvõimetud jäiga kestaga rakud), palmelloidseid (limaga kattunud rakukolooniad), niitjaid (harunemata või harunenud niidiks ühinenud rakud), koelisi (ühest või mitmest rakukihist koosneva plaatja, toruja või kotja rakisega), mõikjaid (rakises pole rakuvaheseinu) ja muu kujuga vetikaid. Väikseimate vetikate läbimõõt on vähem kui 1 mikromeeter, suurimad (näiteks pruunvetikas Macrocystis pyrifera) on kuni 60 m pikkused. Sinivetikad (uuemais käsitlusis tsüanobakterid) on eeltuumsed, neid peetakse ürgseimaiks – nende jälgi on leitud ligi 3 miljardi aasta vanuseist lademeist (stromatoliidid). Muud vetikad (puna-, rohe-, kold-, vaguvibur-, silmvibur-, rusk-, mänd-, pruun- ja neelvetikad) on päristuumsed organismid.

Vetikad paljunevad sugutult (pooldudes, talluse osadega või sigikehadele vastavate spooridega, mis tekivad vegetatiivseist rakkudest või lihtsa ehitusega sporangiumides) või suguliselt. Neis on mitmesuguseid pigmente, sealhulgas klorofülle, ksantofülle, karotenoide, sini-, puna- ja mõningais koldvetikates ka liitvalgulisi, ainult vetikaile omaseid värvaineid fükobiliine. Pigmentide mitmekesisus võimaldab vetikail asustada meres eri sügavusi (puna- ja sinivetikad kasvavad kuni 180 m sügavusel). Vetikate varuained on tärklis ja teised süsivesikud, rasvad ja õlid.

Enamik vetikaid on lühiealised, nad poolduvad ühe ööpäeva jooksul mitu korda; pruun-, puna- ja rohevetikate hulgas leidub mitmeaastasi taimi. Vees hõljuvad vetikad vabalt (plankton), lamavad põhjal või on sellele kinnitunud (bentos), paljud kinnituvad ka teistele organismidele (pealiskasv). Vetikad toodavad põhilise osa Maa hüdrosfääri esmasest orgaanilisest ainest (aastas umbes 30 miljardit tonni). Neist toituvad mitmesugused veeloomad, sealhulgas planktontoidulised kalad. Suured merevetikad on toiduks Aasia ja Lääne-Euroopa rannarahvastele, neid tarvitatakse ka tööstustoorainena (näiteks agari ja karotenoidide tootmisel).

Vetikad on nagu bakteridki olulised veekogude isepuhastumises, nad on veekogude põhilised hapniku tootjad. Rohkuse korral põhjustavad veeõitsengut. Vetikaid kasutatakse bioindikaatorina vee omaduste ja sanitaarse seisundi hindamisel. Kümme liiki vetikaid on Eesti punase raamatu ohualdiste kategooria nimekirjas.

Ühe enimlevinud süsteemi järgi jagunevad vetikad üheksaks hõimkonnaks. Vetikaid uurib algoloogia.

Välislink

• Erich Kuke ülevaade Eesti vetikatest veebisaidil loodus.keskkonnainfo.ee

EE 10, 1998; VE, 2006;  muudetud 2011